Lugejate soovil toome teieni artikli, kus käsitletakse abordiga seonduvat
ning seda eelkõige naise seisukohast lähtuvalt.
Lisatud on ka mõned küsimused, mis võiksid naist otsustamisel aidata.
Artikli autor on Tartu Noorte Nõustamiskeskuse arst-nõustaja dr. Kai Part.

ABORDIST

Elise Ottesen-Jensen, Rootsi, 1933.

Sissejuhatus

Abortide arv langeb ja naiste reproduktiivne tervis paraneb märgatavalt, kui on hea seksuaalkasvatus kodudes ja koolides, kui rasestumisvastased vahendid on kättesaadavad, kui ennetatakse sugulisel teel levivaid haigusi ning abort on legaalne ja turvaline. Eksitav on müüt, et abortide keelustamine vähendab abortide arvu, sest tulemuseks on mitteturvaline ebaseaduslik abort, nagu näitab nende maade kogemus, kus abort on olnud raskesti kättesaadav (Rumeenia). Abordivaba ühiskond jääb ilmselt pikkadeks aastateks pelgalt unistuseks mitmel põhjusel: ükski rasestumisvastane vahend ei ole sajaprotsendiliselt usaldusväärne, esinevad vägistamine, intsest, sundprostitutsioon, nõustamisteenistuste kättesaamatus, infopuudus ja lihtsalt asjaolude kokkusattumine. Humaanse legaalse turvalise abordi peaks tagama iga maa seadusandlus, milleni jõutakse avaliku diskussiooni teel. Abort on jätkuvasti ühiskonna probleem. Pea iga maa aborditeemalises seadusandluses esineb vasturääkivusi ja lünki. Tihti ei paku seadused ja ühiskondlik arvamus lahendust igapäevaselt ettetulevatele olukordadele ning ei arvesta tõsiasja, et VALIK ABORDI KASUKS ON NAISELE ALATI RASKE.

Toome siinkohal ära mõned igapäevaelus ettetulevad probleemid seoses abordi ja seadusandlusega:

Juriidilises mõttes alaealised ja abort. ühelt poolt ühiskond aktsepteerib noorte täiskasvanute seksuaalsust, kuid teiselt poolt, alaealise tütarlapse soovimatu raseduse puhul nõuab mõnede maade, ka Eesti, seadus vanemate nõusolekut abordiks. Siin on vastuolu noore täiskasvanu inimõiguste ja vanemate vastutuse ning arsti enesekaitse vahel.

On maid, kus abordi tegemiseks on kehtestatud ranged (meditsiinilised) näidustused ning naise soov ja sotsiaalsed näidustused (ei tule eluga toime, majanduslikud olud, lihtsalt soovimatu rasedus) ei tule arvesse.

Enamikus Euroopa maades on aborti võimalik omal soovil teha kuni 12. rasedusnädalani. Kuid mis saab naistest, kes mingitel asjaoludel jõuavad nõustaja juurde liiga hilja? Tihti just need naised vajavad aborti kõige enam! Nõustajatel on küllalt kogemusi juhtumitest, kus naine oli psühholoogilise ja/või füüsilise vägivalla ohver, viibis lihtsalt teadmatuses oma seisundist, mistõttu ei saanud pöörduda õigeaegselt, või teisenesid senine paarisuhe ja asjaolud sedavõrd, et alguses soovituna tundunud rasedus muutus vastuvõetamatuks.

Abort on osades maades tasuta, kuid teatud maades (endised Ida-Euroopa sotsialismimaad) ka paljudele kättesaamatult kallis.

Ajalugu

Aborti teati juba 3000 aastat tagasi. Vanas Kreekas ja Roomas kasutati rasestumisvastaseid vahendeid ja tehti aborte. Kreeka filosoofid käsitlesid oma teostes abordi eetilisi probleeme. Ristiusu tulekuga algas pikk epohh, mil ühel või teisel moel keelustati rasestumisvastased vahendid ja abort, sellega tegelejad põletati tuleriidal ning abort oli karistatav isegi surmanuhtlusega. Samal ajal oli lapsetapmine üks levinumaid kuritegusid, mis iroonilise faktina iseloomustab asjade tolleaegset tasakaalu. Abordiga seotud karistused asendusid alles 20. sajandil järk-järgult legaalset aborti lubavate seadustega, seoses hääletamisõiguse laienemisega naistele ning moodsate rasestumisvastaste vahendite leiutamisega.

Ometi on abordi teema inimestes esile kutsunud kaksipidiseid emotsioone, vasturääkivusi, must-valgeid hoiakuid. Paljud arvavad, et abort on halb, seda peab häbenema või ennast süüdlasena tundma. Enamus naisi ei suuda sellest avameelselt rääkida, teema tekitab kohmetust. Võib ette tulla, et kõrvalseisjad väljendavad avalikult oma hukkamõistu, aborti kui protseduuri kasutatakse justkui naiste karistamiseks, nõustajad ja komisjonid käituvad moraalikohtunikena, unustades, et otsus abordi kasuks on naisele alati niigi raske ja sügavalt isiklik. Naise halvaks kohtlemiseks on ammendamatu rida võimalusi nii enne kui pärast operatsiooni ning selle ajal, näiteks ei tagata küllaldast privaatsust protseduuri ajal, antakse vähe või vastumeelselt asjakohaseid selgitusi, lastakse põhjendamatult kaua oodata, süvendatakse teatud märkustega hirmu, et tegemist on millegi häbiväärsega, millel võivad olla kohutavad tagajärjed. Sellise suhtumise taustaks on arusaam abordist kui kuriteost ja seksuaalsusest kui patust.

On levinud arusaam, et abort kahjustab naise viljakust. Ometi viitavad statistilised andmed sellele, et turvaliselt läbiviidud abort (eelnevalt korrektselt läbiviidud vajalikud uuringud ning asjakohane põletikke ennetav ravi koos patsiendikeskse nõustamisega) ei kahjusta naise võimet uuesti rasestuda. Rootsis läbiviidud uurimuse põhjal selgus, et abordijärgne munasarja põletik, mis võib viia viljatuseni, tekkis 1 juhul 1000-st. Tõenäoliselt on viljatuse põhjustajatena tähtsal kohal eelkõige suguliselt ülekantavad haigused, nende seas klamüdioos ja gonorröa, mitte aga abordijärgsetest põletikest tingitud tüsistused.

Abort ei ole mitte üksnes terviseprobleem. See on ka küsimus naise õigusest väita, et seksuaalsus ei seisne ainult järglaste saamises. See õigus on tihedalt seotud naiste õigustega üleüldse. Eneseteadvamaks muutunud naised nõuavad julgemini ka näiteks turvaseksi kasutamist, meeste kaasvastutust rasestumisel ja suuremat osalust laste kasvatamisel. Perekonna planeerimine ja loomine tänapäevases mõistes tähendab ühtlasi ka mehe ja naise võrdset vastutust ja koostööd ning pakub ka mehele senisest enam osasaamisrõõmu perekonnasuhetest.

Väide, et abort ei ole rasestumisvastane meetod, on ühest küljest tõene, kuid paneb raskesse olukorda aborti plaaniva naise. Aborti kasutatakse tihti just siis, kui rasestumisvastane vahend veab alt, seega ei ole naise seisukohast mingit tähtsust, kas ta kasutab pereplaneerimise meetodit või mitte. Kui aga avalikult käsitletakse pereplaneerimise meetodeid kui universaalseid ja eksimatuid ning aborti kui lohakusest vms tingitud tagajärge, võib see aborti plaanivas naises vallandada põhjendamatult suure süütunde juhtunu pärast. Küsitluste põhjal ei käsitle naised tavaliselt aborti viljakuskontrolli vahendina, ei arvata, et kui midagi juhtub, siis abort aitab hädast välja. Enamasti suhtuvad naised rasedusse suure vastutustundega, soovimatul ja soovitud rasedusel on aga erinevusi - rõõm ja vaimustus, mis käib kaasas soovitud rasedusega ning meeleheide ja shokk, mis kaasneb soovimatuga. Igale naisele on abort traagika, mille taga on konkreetne põhjus (naine ei soovi last, mees ei soovi last, kumbki pole selleks valmis). Kui mees on lapsesaamise vastu, alistub naine sageli, hüljates oma vajadused. Seega ei ole valik abordi ja sünnituse vahel kaugeltki mitte alati naise teha, vaid on tugevasti mõjutatud konkreetsest paarisuhtest ja mehe hoiakutest.

Abort ja eetika

Millisest hetkest algab elu?

Bioloogilises mõttes on võimalik elu alguseks lugeda munaraku viljastamist seemneraku poolt, viljastatud munaraku pesastumist emakasse või momenti, kui loode on arenenud eluvõimeliseks. Abort on seega pigem filosoofiline kui bioloogiline probleem.

Inimelu puutumatus

Väites, et inimelu on puutumatu, ei saa lubada aborti mitte mingil tingimusel, isegi mitte intsesti, vägistamise, sundprostitutsiooni tagajärjal tekkinud raseduste puhul?

Naine ja loode

Valikuvabaduse pooldajad asetavad naise tähelepanu keskpunkti väites, et naisel on õigus määrata oma kehaga toimuvat. Abordivastased keskenduvad lootele, nõudes lootele inimlikku kohtlemist isegi siis, kui rasedus ohustab naise elu.

Abort ja eetika erinevatelt seisukohtadelt

Abordiga seonduvaid eetilisi probleeme võib käsitleda nii üksikisiku kui ühiskonna seisukohalt, sõltuvalt sellest, kas väärtustatakse pigem indiviidi või ühiskonna heaolu. ühiskondlike otsuste tegemisel saab arvestada mõlemat poolt, kirjutades seadustesse sisse olemasolevad eetilised vastuolud seosed abordiga, samas andes üksikisikule võimaluse valida.On ka võimalik olla isiklikult abordi vastane (st. keelduda abordist iseenda puhul), kuid pooldada liberaalset legaalset aborti lubavat seadusandlust.

Alternatiiv

Alternatiiv abordile võiks olla ka käsitletud eetilisest vaatenurgast. Soovimatu rasedusega naisele on abordi alternatiiviks kas saada soovimatu laps või lasta teha illegaalne abort. Siit aga kerkivad küsimused: kas on eetiline tuua ilmale soovimatu laps? Kas on õige seada illegaalse abordi kaudu naise elu ohtu?

"Ma ootan last"

Mida tunneb üks naine, kui tal on oma partnerile teatada selline sõnum? Uus olukord on endalegi segadusttekitav, emotsioonid kõiguvad ühest äärmusest teise. üheaegselt võib tunda hirmu, uudishimu, süütunnet, rõõmu, kohmetust ja häbi. Aastatuhandeid kestnud naiste eesõigus lapsi ilmale kanda on tänapäeval asendunud valikuvabadusega. Seega tähendab iga rasedus valikut. Siin esineb elus väga erinevaid olukordi, sõltuvalt sellest, kas last ootav paar on abielus või mitte, kas laps oli planeeritud või vähemasti soovitud. Rasedus tekib mehe ja naise suhtest, sestap ootab naine sisimas enamasti toetust ja hoolimist, sest see oleks kinnitus senise suhte edukusele ja vastastikusele kiindumusele. Lapsesaamine on iga naise aastatuhandete vältel kujunenud soov. Enamasti läheb naine selle teatega mehele vastu täis ootusärevust ja rõõmu. See, kuidas mees reageerib, võib olla ettearvamatu. Loodetud - olen rõõmus - asemel võib mees vastata õlgu kehitades (eks sa ise tead paremini, kas sünnitada või ei), eitada oma osalust või süüdistada truudusetuses. Sarnane olukord võib esineda aga ka ümberpöördult, kus mees võib isegi soovida isaks saada, kuid naine on (erinevatel põhjustel) kindlalt otsustanud abordi kasuks.

Kui partnerilt loodetud tuge ei tule, tunneb naine end üksiku, hirmununu ja ebavajalikuna. Tekib hirm senist partnerit ja suhet kaotada, laviinina tulevad küsimused õppimise/ töö jätkamise võimalikkusest, erialase võimekuse säilitamisest, materiaalsest toimetulekust, terviseprobleemidest. Lühikese aja jooksul keerlevad peas vastukäivad mõtted ja emotsioonid ning tunne, et üksinda ei tule selle kõigega toime, kahetsus, et nii juhtus ning süütunne, et ei osanud seda olukorda ette näha. Paljudel tekib dilemma - abort või sünnitus?

Otsustamine

Otsus, kas teha aborti või sünnitada, on nii tähtis, et seda ei tohi teha kiirustades. Naine vajab aega ja järelemõtlemist, erapooletut nõustamist enne, kui teeb lõpliku iseseisva otsuse. Tuleb rõhutada, et põhjalikult läbimõeldud otsus on iga üksiku naise jaoks "õige" ning seda otsust ei ole kõrvalseisjal kohane kritiseerida. Otsuse teeb naine ise, mitte arst ega nõustaja, seejuures ei peaks naine põhjendama oma soovi erinevatele komisjonidele. Mis siis võib otsusetegemisel kaasa rääkida? Järgnev on, mõningate kärbete ning lisatud kommentaaridega, Ameerika abordinõustaja David Mace`i koostatud küsimustik, mida ta soovitab läbi töötada igal naisel, kes planeerib aborti.

1. MÄÄRATLE OMA PROBLEEM

Sa tead, et oled rase ning sinu meelest tuleks kaaluda aborti, samal ajal kahtled selles. Mis räägib abordi poolt ja mis vastu? Siinkohal tuleks hakata korrastama oma kaootilisi mõtteid ja emotsioone ning püüda keskenduda asjaoludele, mis konkreetsel juhul abordi või sünnituse poolt ja vastu räägivad.

2. MÕISTA OMA OLUKORDA

Mis on sinu roll selles, mis toimus? Millised on asjaolud praegu? Milline on taust, suhe partneriga, vanematega, kaaslastega? Kui on raskusi enda rolli mõistmisega senistes suhetes, võib kergesti sugeneda süütunne ning ainuvastutuse veeretamine iseenda kaela, mis võib aga takistada edasisi diskussioone partneriga, nõustajaga, kaaslasega. Näiteks võib naine tagantjärgi ainuüksi ennast lugeda vastutavaks rasestumisvastaste vahendite kasutamatajätmise eest ning pidada edasist vestlust või isegi rasedusest teatamist partnerile tarbetuks. Nii aga ei saa kahjuks iialgi teada partneripoolset arvamust, usaldamatusest ja süütundest võrsunud saladused võivad hakata edaspidist suhet varjutama.

Kui oled hirmul, ahastuses või teovõimetu, kes või mis võiks sul aidata rahuneda, et võiksid taas mõelda ja toimida arukalt? Kindlasti leiab iga inimene hädas olles inimese või tegevuse, mis aitab tal rahuneda, olgu selleks siis usaldusväärne naabrinaine, sõber, hääl usaldustelefonist või lemmikmuusika kuulamine. Kui vaba sa oled oma otsuse langetamisel? Kas partner, sõber, vanemad, tuttavad, nõuandjad püüavad sind mingis suunas mõjutada? Kuidas see sinule mõjub? Kes võiks sind otsustamisel aidata? Otsuse langetab igaüks ise, ümbritsevad saavad kaasa mõtelda ja aidata otsustamisele kaasa, kuid mitte iialgi kellelegi valmis nõuandeid jagada.

3. TAIPA OMA TUNDEID

Tunnetel on suur roll.

Hirm. Mida sa kõige rohkem kardad? Et sind hüljatakse? Et keegi mõistab sind hukka? Kardad, et abort mõjutab su tervist ja edasisi lapsesaamise võimalusi? Kardad vastutada sündida võiva lapse eest ning arvad, et ei suuda lapsele midagi pakkuda? Tundmatus olukorras võib hirm tekkida millegi ees, mida ei oskagi endale seletada. Hirm saada hüljatud võib mõnikord olla reaalne, kuid paljastab seejuures ka suhte vettpidavuse. Hukkamõistu kartuses ei maksa küll oma tõelisi tundeid ja vajadusi tahaplaanile suruda. Abordi mõjust edasisele viljakusele saab lugeda käesolevast artiklist eestpoolt, kuid lühidalt võib öelda, et turvaliselt läbiviidud abordi puhul ei ole seost hilisema viljatusega. Ei maksa unustada, et ka rasedus ja sünnitus kujutavad endast teatud riske tervisele. Planeerimine aitab neid osaliselt vältida.

Viha. Kelle peale oled vihane? Mehe? Enda? Meie aja kaksikmoraali peale? Viha on mõnikord ainus võimalus oma tunded paisu tagant välja saada.

Süütunne. Häbi. Kas tunned, et oled süüdi juhtunus ning elu katkestamises? Kas oled ehk lõhkunud mingi osa oma minaideaalist? Kas sa mõtled oma vanemate, kasvatuse, praeguse elukeskkonna peale? Süütunne on kiire tekkima. Meeles tuleb pidada, et keegi meist ei ole eksimatu ning et ainult iseenda või kellegi teise süüdistamine ei vii ka kuhugi. Süüdlase otsimise asemel tuleks antud olukorras parim lahendus leida, leppida juhtunuga ning saadud kogemuse võrra rikkamana edasi elada.

Masendus. Kas pead pingutama selleks, et teiste seltsis olla? Kas tunned, et on raske muudele asjadele mõelda? Kas tunned üksindust ja kurbust ja lootusetust? Kas oled mõelnud enesetapule? Masendusest on raske mööda pääseda. Hea on, kui saab oma tunnetega tegeleda, usaldusväärse kaaslasega rääkida, tunded välja elada. Kurbuse ja masenduse saab ka mõneks ajaks enda sisse ära peita, kuid see ei ole lahendus.

Kas sul on raske nõustuda sellega, et sinu praegune olukord on üks sinu elu kriisidest, mille kaudu võid õppida midagi uut iseenda ja elu kohta? Kriisihetkel on raske sellega leppida, kuid kui tegeleda oma tunnetega, siis järk-järgult saabub tasakaal ning teadmine, et oled raskest olukorrast ka midagi kõrva taha pannud.

Kõik need tunded on paratamatult loomulikud, ning oma tunnete aktsepteerimine ja väljendamine aitab iseendas selgusele jõuda. Läbitunnetatud otsus omakorda aitab vähendada hilisemaid psühholoogilisi probleeme. Nii tunneb ka igaüks end vastutavana ning võimelisena kriisist välja tulema, ükskõik millise otsuse naine langetas.

4. TUNNE FAKTE

Mis on abort? Mis sellele järgneb? Kus see tehakse ning millal on viimane seadusega lubatud aeg? Mida räägib arst-nõustaja abordi poolt ja vastu? Milline on sinu enda eetiline seisukoht? Südametunnistus? Millised oleksid sinu tegelikud võimalused olla ema? Välised tingimused: majanduslik olukord, korter, lapsehoidmine? Sisemine valmisolek: kas sul on jaksu last hooldada? Kas sinu lähedased aitaksid sind? Paljud naised on raseduse alguses masendunud ja jõuetud. Tuleta meelde oma jõuvarusid enne rasedust.

Abordiks nimetatakse tehislikku või iseeneslikku raseduse katke(sta)mist. Eesti Vabariigis on abort lubatud omal soovil kuni 12. rasedusnädalani (3 kuud). Raseduse suurust arvutatakse viimase menstruatsiooni esimesest päevast. Aborti võivad teostada naistearstid vastavat litsentsi omavates meditsiiniasutustes. Abort on üldjuhul tasuline, v.a. alla 16-aastastel. Enne aborti tuleb külastada naistearsti, kes teeb uuringud võimalike põletike suhtes. Abordi tegemiseks kasutatakse vaakumaspiratsiooni, mille käigus eemaldatakse loode emakast. See toimub tupe kaudu. Vastavalt patsiendi soovile tehakse abort kas kohaliku või üldise tuimestusega. üldise tuimestuse korral ei ole tunda valu ning samuti ei mäletata kogu protseduurist midagi. üldise tuimestuse korral ei tohi eelnevalt 6 tundi süüa ega juua.. Kogu protseduur kestab umbes 10 minutit. Narkoosi mõju kaob kiiresti peale protseduuri lõppu. Peale ärkamist võib arsti loal koju minna. Kui on määratud põletikuvastane ravi, tuleb seda teha arsti ettekirjutuste kohaselt. Peale aborti esineb paari nädala jooksul verine eritis emakast, mis ei ole menstruatsioon. Sel ajal ei tohi elada suguelu, ei ole soovitav ujuda ega kasutada tampoone, et vältida põletiku sattumist suguteedesse. Kõige tähtsam on edaspidi osata soovimatut rasedust ära hoida. Selleks tuleb nõu pidada oma arstiga. Peale aborti on pillid ja emakasisene vahend 6 kuu jooksul 90% hinnasoodustusega.

5. UURI ERINEVAID VÕIMALUSI

Võiksid olukorraga leppida, sünnitada ja kasvatada lapse.
Võiksid olukorraga leppida, sünnitada lapse ja anda ta adopteerida.
Võiksid teha abordi
Kuidas tunduvad need otsused praegu? Kuidas viie aasta pärast? Kuidas siis, kui võimalus saada lapsi on lõplikult möödas?
Otsusta. See on esimene prooviotsus.

6. TEE OTSUS

Kui oled oma põhjendused kirja pannud, pane need kõrvale ja püüa mõneks päevaks unustada. Siis vaata neid uuesti. Kas oled endiselt samal arvamusel? Meeleolud ja tunded võivad vahelduda.

Kui oled teinud lõpliku otsuse, siis tead, et ei ole toiminud mõtlematult, vaid hästi järelemõeldult.

Otsustamise protsessi käigus on väga oluline osata ja suuta oma partneriga nõu pidada. Tuleb leida sobiv aeg rasedusest teatamiseks ja selle üle arutlemiseks, kui kummalgi partneril on aega ja võimalust üksteist kuulata. Sobiv moment ei ole võibolla keset kiiret tööpäeva telefoni teel või siis, kui partner on mingil põhjusel endast väljas. Kuigi teema on erinevaid emotsioone tekitav, tuleks hoiduda vastastikest süüdistustest ja solvangutest. Lihtsalt ja selgelt tuleb väljendada seda, mida oma partnerilt oodatakse ( ma oleksin väga rõõmus, kui saaksin sinuga koos asja üle arutleda ning detailideni meie mõlema hoiakuid ja vajadusi läbi arutada).

Läbirääkimiste juures on oluline respekteerida teise (erinevat) arvamust ning väljendada kindlalt omi mõtteid. Arutelu on kindlasti etapiviisiline ja aeganõudev, mõtlemispausidega. Asjatu on loota, et nii tähtis otsus saab omavahel selgeks mõne lausega. Isegi kui on raske mõningaid delikaatseid teemasid üles võtta (ei ole kunagi antud paarisuhtes varem nii teinud), tuleks seda vajadusel teha, sest muidu ei saa kunagi teada, mida partner ühest või teisest asjast oleks arvanud, vaid jääb üle ainult oletada. Väljaütlemata sõnad ja enda sisse peidetud solvumised võivad aga varem või hiljem jätkuvale suhtele saatuslikuks saada.

Aborti plaanitseva naise õigused

saada informatsiooni abordiga seotud meditsiinilistest ja õiguslikest seikadest saada ravi ja hooldust vabadus teha otsuseid saada inimlikku tuge ja mõistmist mitte saada hüljatud olla kuuldud

Millised on naise tunded pärast aborti?

Naise hingeline seisund pärast aborti oleneb suuresti sellest, mida ta mõtles ja tundis enne protseduuri, samuti sellest, milliste hoiakutega ta kokku puutus.

Abordi läbiteinud naiste intervjuudest selgub, et 70% naistel ei põhjusta abort mingeid psüühilisi häireid; 20 % kannatab kergekujulise mööduva depressiooni all, mis aga ei tähenda, et probleem poleks nende jaoks tõsine; 10% juhtudest võib tegemist olla depressiooniga, mis võib kesta mitu kuud ning hõlmata ka süü- ja kahetsustunnet. Mida hilisemas staadiumis abort tehakse, seda sagedasemad on psüühilised häired. Uurimused kinnitasid, et tõsiste psüühiliste häirete esinemissagedus peale legaalset aborti on 1/3000-le, mis on madalam kui peale sünnitust.

Kokkuvõte

Abordi teema on delikaatne ja emotsioone tekitav, ometi reaalses elus olemasolev ja paratamatu. Osakem igaüks selles olukorras, kas siis asjaosalisena või kõrvaltvaatajana, käituda nii, et mitte haiget teha ega haiget saada, et mälestuseks ei jääks mitte painavad sundmõtted, vaid kogemus, mille kaudu õppida midagi uut iseenda ja elu kohta.