Järgnevalt intelligentsusest. Mida mõistetakse intelligentsuse all, mis on seda
kujundavad tegurid ning kas ja kuidas intelligentsus elu jooksul muutuda võib.

Aune Valk (psühholoogiadoktor)

INTELLIGENTSUS

Aune Valk

  Intelligentsus ja selle testimine on ikka inimeste meeli elevil hoidnud. Selleks on tõenäoliselt mitu põhjust, millest üks on kindlasti see, et vaimseid võimeid peetakse kaasaegses Lääne ühiskonnas inimese üheks olulisemaks omaduseks. Inimene võib olla ekstravert või introvert, koleerik või melanhoolik, kuid keegi ei taha olla rumal, e. nagu Rochefoucauld on oma “Mõtisklustes” öelnud: Keegi pole rahul oma mäluga, kuid keegi ei kurda oma mõistuse üle.

INTELLIGENTSUSE DEFINITSIOONID

Kui suulisele pärimusele toetuvates kultuurides hinnati eelkõige neid inimesi, kes teadsid palju, siis kaasajal on teadmiste omamisest olulisemaks muutunud teadmiste kasutamine. Olemasolevate teadmiste efektiivne kasutamine, probleemide lahendamine, ratsionaalne mõtlemine, võime mõista ümbritsevat maailma - need ongi psühholoogilistes uurimustes sagedamini kasutatud väljendid intelligentsuse defineerimisel. Samas on ka igaühel meist mingi arusaam targast inimesest, mõnele tähendab see igas olukorras toimetulevat, hästi kohanevat inimest, teisele igapäevaelus veidi saamatut filosoofi. Vast viimasele nägemusele sarnasemalt on intelligentsust defineerinud ka üks selle valdkonna klassikutest Edward Thorndike, kelle jaoks intelligentsus tähendas vaimset kvaliteeti, mille osas Aristoteles, Platon, Thucydides ja teised nendetaolised erinesid kõige enam nonde päevade Ateena idiootidest. Et oma mälu ja mõistust mitte liigselt koormata tasuks meelde jätta aga üks lihtsamaid, lühemaid ning ka vanemaid intelligentsuse definitsioone, mille on kirja pannud esimese intelligentsustesti autor Alfred Binet: intelligentsus on üldine tunnetuslik võimekus.

INTELLIGENTSUSE TEOORIAD

Lisaks üsna suurele definitsioonide valikule on ka terve hulk intelligentsuse teooriaid. Et seda segast pilti veidi lihtsustada püüan need teoreetilised käsitlused mingiteks gruppideks jaotada. Kõige suurem ja põhimõttelisem vahe on (1) intelligentsuse struktuuri ja (2) intelligentse käitumise aluseks olevaid protsesse e. infotöötlust käsitlevate mudelite vahel.

(1) Intelligentsuse struktuuri mudelid.

Et neid omakorda eksisteerib mitmeid erinevaid ning kuna enamuse teooriatest võib siia alla klassifitseerida, siis jaotan intelligentsuse struktuuri käsitlevad mudelid omakorda kolmeks rühmaks. Esiteks

    a) üldandekuse e. ühe faktori mudelid, mille tuntumateks autoriteks on Alfred Binet, Lewis Terman, Edward Thorndike ja Charles Spearman. Spearmani (1927) mudeli põhiseisukoht on see, et eksisteerib üldine vaimne võimekus (general intelligence e. g-faktor), mis avaldub kõikides vaimsetes võimetes, s.o taiplikkus, võime arutleda, lahendada probleeme ja mõelda abstraktselt. Sellele lisanduvad vaimsed erivõimed on spetsiifilised faktorid (s-faktorid), mis kõik on suuremal või vähemal määral seotud üldise võimekusega.

    Teiseks rühmaks on
    b) esmaste e. primaarsete võimete mudelid. Nende mudelite järgi eksisteerib piiratud hulk suhteliselt sõltumatuid vaimseid võimeid e. faktoreid. Louis L. Thurstone (1938) pakkus välja järgnevad intelligentsuse faktorid: ruumiline faktor, numbriline faktor, verbaalne faktor, mälu faktor, mõtlemise faktor ja kõne voolavuse faktor. Samasse klassi kuulub ka Howard Gardner’i (1937) modulaarse intelligentsuse teooria, mis püstitab oletuse, et eksisteerib mitte üks vaid mitu mitmikintelligentsust e. vaimsete võimete moodulit ja igaüks neist on teistest suhteliselt sõltumatu. Gardner pakkus oma teoorias välja järgnevad intelligentsuse moodulid: muusikaline, kehalis-kineetiline, loogilis-matemaatiline, keeleline, ruumiline, interpersonaalne (inimeste vaheliste suhete mõistmine) ja intrapersonaalne (oma siseilma mõistmine) intelligentsus. See, milline intelligentsus inimesel paremini välja areneb, sõltub eelkõige kultuurikeskkonnast, mis võib ühte või teist moodulit kas siis toetada või alla suruda.

    Kolmandat intelligentsuse struktuuri mudelite alaliiki võiks nimetada
    c) võimete hierarhilisteks mudeliteks. Selle rühma tuntuimaks on vaieldamatult Raimond Cattell’i poolt 1965. aastal välja pakutud intelligentsuse mudel, mille alusel jaguneb üldvõimekus kaheks suhteliselt sõltumatuks faktoriks: muutlikuks intelligentsuseks (fluid intelligence) (tõlgitud eesti keelde ka kui voolav, paindlik, liikuv intelligentsus) ja kristalliseerunud intelligentsuseks (crystallized intelligence).

    Muutliku intelligentsuse all mõistetakse võimet käsitleda uusi probleeme ja ootamatusi. Cattelli arvates on muutlik intelligentsus seotud neuroloogilise arenguga ning ei peaks seetõttu eriti sõltuma kultuurilistest ega kasvatuslikest mõjudest, see saavutab maksimaalse taseme noorukieas ja hakkab siis langema. Muutlikku intelligentsust mõõdetakse ülesannetega, mis on testi sooritajale uudsed.

    Kristalliseerunud intelligentsus on informatsiooni, vilumuste ja strateegiate hoidla, mida inimesed on omandanud oma muutliku intelligentsuse kasutamise käigus ning see kasvab kuni 50. eluaastani. Vastupidiselt muutlikule intelligentsusele sõltub kristalliseerunud intelligentsus eelkõige just keskkonnast, st. haridusest ja kultuurilisest päritolust. Need võimed on mõõdetavad sõnavara suuruse, üldise informeerituse ja matemaatilise arvutusoskuse testidega.

Teiseks suureks intelligentsuse teooriate rühmaks on
(2) informatsioonitöötluslikud lähenemised,
mis käsitlevad intelligentse käitumise aluseks olevaid protsesse, mitte intelligentsuse struktuuri. Intelligentsust nähakse seejuures kui viisi, kuidas inimesed salvestavad materjali mällu ja kasutavad seda intellektuaalsete ülesannete lahendamiseks. Kõrgema intelligentsuse tasemega inimesed erinevad mitte ainult väljapakutud õigete lahenduste arvu, vaid ka probleemi lahendamiseks kasutatava meetodi poolest. Näiteks kulutavad nad rohkem aega probleemi kodeerimise faasis, selgitades välja probleemi osad ja taastades asjakohase informatsiooni pikaajalisest mälust.

Selle rühma tuntuimaks esindajaks on Robert Sternbergi (1985) intelligentsuse triaadiline teooria, mille järgi on intelligentsusel kolm peamist aspekti:
(a) komponendiline aspekt: informatsiooni analüüsis osalevad vaimsed võimed;
(b) kogemuslik aspekt: kogemuste kasutamine probleemi lahendamisel ja
(c) kontekstiline aspekt: intelligentsuse rakendamine igapäevastes situatsioonides.

Viimane aspekt vastab mitmetele uuematele teooriatele, kus pööratakse suurt tähelepanu praktilisele intelligentsusele, mis on seoses üleüldise eduga elus.

VAIMSED VÕIMED JA VANUS, INTELLIGENTSUSE STABIILSUS

Kuni viimase ajani arvati, et enne lapse 3 - 4 aastaseks saamist pole tema tulevast intelligentsust võimalik ennustada. Ent viimasel ajal on tõestatud ka vastupidist: suhteliselt täpseid prognoose täiskasvanuea intelligentsuse kohta võib teha juba 6-kuuseid lapsi testides. Usaldusväärseimaks viisiks imikute intelligentsuse mõõtmisel on uudsuse test, kus lastele näidatakse uusi ja juba tuttavaid asju - intelligentsusele viitab kõrgenenud huvi uute asjade vastu, neid vaadatakse kauem kui tuttavaid esemeid. Sel viisil saadud tulemused seostusid palju olulisemalt hilisema intelligentsusega kui varasemad imikute testimise vahendid, mis mõõtsid motoorseid ja sensoorseid protsesse. Uudsuse test seevastu hindab kognitiivseid protsesse - tähelepanu ja informatsiooni omandamise võimet.

Intelligentsus arvatakse olevat suhteliselt püsiv omadus. Uurimustes on leitud, et umbes 60%-l lastest muutub intelligentsuse tase 6 ja 18 eluaasta vahel vähem kui 20%. See tähendab, et suur osa nendest lastest, kes on eelkoolieas olnud teistest omavanustest näiteks keskmiselt kõrgema intelligentsusega saavad sarnaseid tulemusi võrreldes eakaaslastega ka keskkooli lõpus. On leitud ka, et ealised muutused intelligentsuses toimuvad kindla seaduspärasuse järgi ning on eelkõige põhjustatud keskkondlikest teguritest. Hilisemad erinevused intelligentsuses algklassides sarnaseid tulemusi saanud laste vahel on suures osas tingitud laste vanemate erinevast sotsiaal-majanduslikust staatusest ning haridustasemest. Kõrgema sotsiaal-majandusliku staatuse ja haridustasemega peredest pärit lastel, eriti poistel, intelligentsus tõuseb; madalama staatuse ja haridusega vanemate lastel, eelkõige tüdrukutel intelligentsus langeb. Nii intelligentsuse tõusu kui langust tuleb arvestada võrreldes eakaaslaste tulemustega.

On pakutud, et intelligentsus hakkab langema juba peale 30. eluaastat, mis on enamikule inimestest üsnagi hirmutav tulemus. Tegelikult pole asi hoopiski nii hull. Mõned võimed, nagu näiteks muutlik intelligentsus hakkavad tõesti 30 - 40 eluaastast alates vähenema, kuid kristalliseerunud intelligentsus püsib ja kasvab kuni 50. eluaastani. Verbaalsed võimed on üldiselt püsivamad kui mitteverbaalsed võimed. Eelkõige langeb ülesannete lahendamise kiirus (mis on paljude intelligentsustestide täitmise juures üheks oluliseks näitajaks), eriti kui ei anta aega info mälus organiseerimiseks. Väga palju sõltub ka haridusest, mistõttu on võimalik, et eluaeg vaimset tööd teinud inimesed säilitavad kõrge intellektuaalse võimekuse kuni väga kõrge vanuseni.

PÄRILIKKUS JA KESKKOND INTELLIGENTSUSE KUJUNDAJATENA

Küsimust, mis on ennekõike määravaks meie intelligentsuse kujunemisel, on viimastel aastakümnetel intelligentsuse uurijatele esitatud üha uuesti ja uuesti. On see pärilikkus või keskkond? Teadlased on püüdnud sellele küsimusele ka vastust leida, kuid sageli on pärilikkuse osakaalu väljaselgitamist intelligentsuse kujunemisel ning rassiliste erinevuste uurimist peetud poliitiliselt ebakorrektseks. Kuidas siis aga seletada valgete püsivalt kõrgemaid tulemusi intelligentsuse testimisel võrreldes Afro-ameeriklastega ja madalamaid tulemusi võrreldes Aasia päritoluga inimestega. Enamasti on põhjusteks pakutud kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke erinevusi.

Oluline oleks aga silmas pidada, et küsimust, kas geenid või keskkond ei saagi nii absoluutsena asetada. Mõlemad faktorid on väga tähtsad ning neid ei saa teineteisest eraldada. Geenide avaldumine on alati seotud keskkonnaga, vähemasti biokeemilise keskkonnaga, aga sageli ka kultuurilise ja sotsiaalse keskkonnaga. Samuti ei saa pärilikkuse uuringutega midagi öelda selle kohta, kuidas ühel konkreetsel inimesel mingi joon avaldub. Pärilikkuse uuringutega tehakse kindlaks, kui palju on mingi omaduse muutlikkus mingis populatsioonis tingitud geneetilistest ja kui palju keskkondlikest erinevustest. Näiteks on ühes peres üles kasvanud e. samast keskkonnast pärit erinevate vanemate laste (erinevad geenid), vahelised erinevused intelligentsuses põhjustatud geneetilistest erinevustest. Vastandina lahus kasvanud (st. erinev keskkond) ühemunarakukaksikute, kellel on teatavasti identsed geenid vaheline erinevus on täielikult tingitud keskkonnast.

Geenidest tingitud muutlikkust nimetatakse pärilikkuse osakaaluks intelligentsuse kujunemisel ning kõige otsesemalt saab seda mõõta lahus kasvanud ühemunarakukaksikute intelligentsuste vahelise korrelatsiooniga, mis erinevates uurimustes ulatub 0,68 kuni 0,8 e. 68 - 80%-ni intelligentsuse muutlikkusest. Pärilikkuse osakaal sõltub ka vanusest, olles täiskasvanud inimestel suurem kui lastel. Keskkonna osakaaluks, mida kõige lihtsamalt saab mõõta koos kasvanud erinevate vanemate lapsi võrreldes, on saadud 5 - 10% kogu intelligentsuse muutlikkusest. Järelejäänud protsendid tuleb kanda mõõtmisvea arvele. Need protsendid ei tähenda kindlasti, et suur osa ühe konkreetse inimese intelligentsusest oleks determineeritud pärilike tegurite poolt ning, et keskkonnale jääks kujundada vaid tühine osa. Pärilikkuse osakaal näitab, milline osa intelligentsuse muutlikkusest mingis populatsioonis on tingitud pärilikest teguritest ning milline osa keskkonnast.

Ka ei tähenda kõrge pärilikkuse osakaal, et keskkonnal ei oleks mingit mõju antud joone kujundamisel või et see joon ei oleks seotud õppimisega. Nii näiteks on leksikaalne võimekus väga suuresti pärilik, samas on iga sõna sõnavaras õpitud. Pärilikkus tähendab sel juhul õppimisvõimet, mis aga ilma õppimiseks soodsa keskkonnata ei pruugi üldse avalduda. Keskkonna ja pärilikkuse omavaheline mõju ilmneb ka selles, et indiviidid loovad ja otsivad endale ise sobivaid keskkondi.

Just soodsa ja sobiva keskkonna tähtsus intelligentsuse avaldumisel ilmneb ka rottidega tehtud katsest, kus aretati välja tark ja rumal rotiliin ning uuriti siis nende käitumist erinevates tingimustes. Keskmistes tingimustes, olid erineva taustaga rottide vahel suured erinevused, nn. targad rotid lahendasid neile antud ülesandeid (labürindi läbimine, toidu hankimine pedaalile vajutades, jms.) oluliselt paremini kui rumalad rotid. Soodsates tingimustes, kus rottidel oli mitmeid tegevusvõimalusi ja hea söök, olid erinevused rumalate ja tarkade rottide vahel väga väikesed, nn. rumalad lahendasid neile antud ülesandeid umbes sama hästi kui targad tegid seda keskmistes tingimustes, tarkade tulemused paranesid aga üsna vähe. Väike oli tulemuste erinevus ka halbades tingimustes, kus rottide puur oli kitsas ja igav. Rumala liini rotid said veidi halvemad tulemusi kui keskmistes tingimustes, kuid tarkade intelligentsus langes oluliselt, olles enam vähem võrdne rumalate intelligentsusega keskmistes tingimustes.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et ehkki intelligentsus on väga oluline omadus ja seda eriti edule orienteeritud ühiskondades nagu Eesti, ei tohiks seda üle tähtsustada. Palju olulisemad ja seda mitte ainult inimeste vahelisi suhteid arvestades, vaid ka tööalast edu silmas pidades, võivad olla mõned isiksuse omadused nagu soojus, avatus ning mõistmis- ja kaasatundmisvõime, mis kuidagi ei sõltu sellest, kas inimene on geenius või keskmisest hoopis veidi madalama IQ-ga.

KIRJANDUS

Gleitman, H. (1995). Psychology, W.W. Norton & Company, NY.
Feldman, R.S. (1997). Mõista psühholoogiat, Tartu.
Neisser, U., Boodoo, G., Bouchard, Jr, T. J., Wade Boykin, A., Brody, N., Ceci, S. J, Halpern, D. F., Loehlin, J. C., Perloff, R., Sternberg, R. J., Urbina, S. (1996) Intelligence: Knowns and Unknowns, American Psychologist 51, 77-101.
Nichols, R. C. (1979). Heredity and environment: major findings from twin studies of ability, personality and interests, The International Association for the Advancement of Ethnology and Eugenics, Inc., NY.
Plomin, R., S. A. Petrill (1997). Genetics and Intelligence: What’s New? Intelligence, 24(1), 53-77.

Tagasi artiklite loetelu lehele