Küsimused-vastused

1. küsimus: Mis on "eneseabigrupp" ehk "vastastikuse abi grupp"? Millist tervendavat abi saab olla näiteks alkohoolikul teiste alkohoolikute seltskonnast?

2. küsimus: Kirjutatakse naistest, kes armastavad liiga palju. Mida rohkem naine oma meest armastab, seda õnnelikumad peaksid ju nad mõlemad olema. Kuidas on üldse võimalik liiga palju armastada?

Vastab Helle Kaasik, naiste kaassõltuvuse eneseabigruppide projekti juht, elukutselt füüsik. "Psühholoogiaserveris" on Helle Kaasikult artikkel kaassõltuvusest.


Mis on "eneseabigrupp" ehk "vastastikuse abi grupp"? Millist tervendavat abi saab olla näiteks alkohoolikul teiste alkohoolikute seltskonnast?

Vastastikuse abi grupp ehk eneseabigrupp koosneb ühise probleemiga inimestest, kes on otsustanud regulaarselt koos käia ja toetada teineteist probleemiga paremaks toimetulemiseks. Selleks grupile ühiseks probleemiks võib olla grupiliikme või talle lähedase inimese kehaline või psüühiline haigus, alkoholism või narkomaania, lähedase inimese kaotus - kõik, mis elus valu võib põhjustada. Kõige levinum näide eneseabigruppide tööst on Anonüümsete Alkohoolikute liikumine, mis sai alguse Ameerikast.

Iga eneseabigrupp toimib mingil määral omamoodi vastavalt grupiliikmete soovidele ja vajadustele. Aegade jooksul end õigustanud ja psühholoogide poolt soovitatavad grupitöö põhimõtted on:

konfidentsiaalsus: grupis kaaslaste kohta teadasaadut ei räägita edasi kolmandatele isikutele

sallivus: mitte kritiseerida, avaldada survet ega anda palumata nõu. Grupi koosolekutel jagavad grupis osalejad teineteisega oma tundeid, mõtteid ja kogemusi oma ühise probleemi ja sellega toimetuleku kohta, kuid ei jaga teistele osalejatele soovitusi ega õpeta neid elama. Samas ei sunnita kedagi endast rääkima, kui ta ise seda teha ei soovi.

konkreetsus: tegeldakse osalejatele ühise probleemiga seotud teemadega, mitte kõrvaliste asjadega nagu poliitika või päevauudised.

Eneseabigruppide tervistavaid mõjusid on psühholoogid [Levy, Borman] liigitanud mitmeti, nende seas on:

universaalsus - iga osaleja tunne, et ta pole oma murega üksi;

aktsepteerimine - arusaamine, et kedagi ei häbistata ega süüdistata vastavate probleemide olemasolu pärast, suureneb sallivus nii enese kui teiste suhtes;

lootus - tekib nähes, et teistel on õnnestunud sarnase probleemi korral abi saada;

mõistmine - koos saadakse kergemini jagu kahtlustest ja hirmudest, saadakse võimalus oma käitumist teistega võrrelda ja paremini mõista selle põhjuseid.

Veel on nimetatud empaatiat, positiivset suhtumist, oma eesmärkide väljaselgitamist jm. Töö eneseabigrupis on osalejatele palju vähem kulukas kui professionaalne nõustamine ja pakub uusi suhtlemisvõimalusi.

Inimeste vajadused ja soovid on erinevad. On ka neid inimesi, kellele töö eneseabigrupis ei sobi või ei meeldi. Eneseabigruppide efektiivsuse parimaks tõestuseks on neis osalejate hulga kiire kasv üle kogu maailma.


Kirjutatakse naistest, kes armastavad liiga palju. Mida rohkem naine oma meest armastab, seda õnnelikumad peaksid ju nad mõlemad olema. Kuidas on üldse võimalik liiga palju armastada?

Selline nähtus nagu liigarmastus ehk sundarmastus on tõesti olemas, psühholoogid nimetavad seda kaassõltuvuseks - see on sõltuvus ebatervetest inimsuhetest. Kaassõltujad on enamasti naised. Selline liigarmastav, kaassõltuv naine teenib ennastohverdavalt oma elukaaslast, üritab tema soove silmist lugeda ja teda igal alal aidata. Ta tunneb, et ta ei saa ilma selle meheta elada. Ta usub või vähemalt loodab, et ka mees ei saaks ilma temata elada. Sellisel naisel nagu polekski omaenda soove ega omaenda elu.

Võidakse küsida, mis selles halba on - las see naine siis pühendab oma elu teisele inimesele, kui ta ise sellega rahul on. Asi on selles, et see naine enamasti ei ole oma eluga rahul ega tunne elust rõõmu. Ta sunnib end unustama omaenda soovid ja täitma mehe omi, lootes sellega ära teenida mehe armastust, hoolitsust, truudust ja tänulikkust. Ta püüab olla mehele nii vajalik, et mees ilma temata elamisega hakkama ei saa. Selle taga on hirm hülgamise ees - hirm, et mees võib ta maha jätta. Selle hirmu põhjuseks omakorda on (enamasti lapsepõlvest alguse saanud) madal enesehinnang - naine ei usu, et teine inimene võiks teda armastada või tahta temaga koos olla ilma, et ta selle eest kuidagi "peale maksaks", samuti ei usu ta, et ta oma eluga ise, ilma meheta hakkama saaks. Sageli leiab see naine endale just sellise mehe, kes vajab pidevalt tema abi - alkohooliku, kurjategija, haige või saamatu inimese. Kui naine lubab endaga käituda kui teenijaga, siis teised (eriti just endaga hädasolevad) inimesed kasutavad seda võimalust meelsasti.

Kui naine ütleb mehele: "Oh, ei, mulle pole midagi vaja," "Pole viga, küll ma koristan selle kohe ära" jne, siis ütleb mees talle varsti samades olukordades: "Ah, ega sulle pole ju midagi vaja," "Pole viga, küll sa selle kohe ära koristad,"

...kuid see ei ole mitte see, milleni naine oma ennastohverdava käitumisega jõuda soovis. Tekivad tülid ja vastastikused süüdistused, naise enesehinnang langeb veelgi. "Ikkagi ei suutnud ma tema armastust ära teenida," mõtleb ta ja sunnib end veel rohkem pingutama. Nõiaring järjest süveneb, riiud peres sagenevad ja ägenevad. Kannatada saab kogu pere hingeline ja kehaline tervis.

Kus on väljapääs? Kaassõltuvusest vabanemine on pikaajaline keeruline protsess ja võrreldav tervenemisega alkoholi- või uimastisõltuvusest. Selle juures võib abi olla individuaal- või grupiteraapiast ja vastastikuse abi gruppidest, kus selle probleemiga inimesed jagavad teineteisega oma tundeid, kogemusi ja hingelist toetust.