Mingisuguse enesehinnangu, minapildi "muretseb" enesele inimühiskonnas iga indiviid. Missuguseks inimese enesehinnang ja minapilt kujunevad - seda tingivad juba inimliku mitmekesisusega seotud tegurid, eelkõige isiksusesse ja sotsiaalsetesse suhetesse puutuvad. Isiksuseomadused ja (antud inimese) sotsiaalsed suhted seletavad ära ka selle, miks mõned inimesed ei lase end heidutada pidevatest ebaõnnestumistest, vaid lähevad ikka edasi, ning miks teised langevad üsna kergesti depressiooni ja mitmesugustesse psühhosomaatilistesse haigustesse (s.t. stressi, masenduse, hingehädade tagajärjel tekkinud haigustesse). Aleksander Pulver oma raamatus "Toimetulek iseendaga" (Tartu, 1991; lk. 22-23) annab lühiülevaate haavatavust põhjustavatest isiksuslikest ja sotsiaalsetest teguritest järgmiselt: "Isiksuse omadused ja sotsiaalsed tegurid on kaks suurt rühma, mis määravad toimetuleku ebaedu ehk muudavad inimese haavatavaks.

Isiksusega seotud tegurid on niisugused: madal enesehinnang, ülikõrge saavutusvajadus, fataalne seletusviis, madal intelligentsus ja täiuslikkuse hoiak.

Madal enesehinnang ei luba probleemile suunatud toimetulekut kasutada, sest alati püütakse kohaneda ja vaikselt ära kannatada. See aga tähendab, et kasutusel on ainult oma emotsionaalsetele seisunditele suunatud toimetulek (s.t. inimene tegeleb vaid oma tunnetega, nt. süü, häbi, hirm, ega keskendu reaalsele tegutsemisele-kommentaar H. Reiljan), mis paraku ei vii lahedusele.

Ülikõrge saavutusvajadus tähendab, et inimese jaoks on tähtis saavutada midagi erakordset ja väljapaistvat. Kogu oma elu suunab ta eesmärgini jõudmiseks. Teel sinna tekib aga loomulikult hulgakaupa takistusi. Ja iga takistus suurendab hirmu läbikukkumise ees.

Fataalse seletusviisi puhul nähakse sündmuste põhjustena mitte ennast, vaid inimesest sõltumatuid jõudusid. Saatust, üleloomulikke jõudusid, juhust. Niisuguse seletusviisi tõttu ei ole inimesel endal mingit võimalust lahendada oma probleeme - oodatakse lahendusi, mis peaksid tulema iseenesest.

Madal intelligentsus tähendab väga lihtsaid seletusviise maailma kohta. Madal intelligentsus ei võimalda analüüsida sündmusi ning inimesel ei arene välja oskust kirjeldada ennast ja teisi. Selle tõttu valitsevad pidevad vastuolud hinnangute ja sündmuste vahel, konfliktid inimsuhetes.

Täiuslikkuse hoiak tähendab lähtumist ainult ideaalsest; soovi olla kõiges ideaalne, täiuslik ja parim. Tulemuseks on, et edu, mida saavutataksegi, on võrreldes ideaaliga nii tühine, et ta ei paistagi mingi edu. Selle tõttu on inimesel pidevalt alanenud enesehinnang - tahaksin saavutada ideaali, aga suudan tegelikult väga vähe.

Haavatavuse tähtsamad sotsiaalsed põhjused on niisugused: lähisuhete puudumine, sotsiaalne ebastabiilsus, totalitaarne ühiskond.

Lähisuhted on suhted, kus inimesed võivad olla avatud ja kus on võimalus saavutada teineteisemõistmine. Perekond, sõbrad, vastastikune armastus on sõnad, mis kirjeldavad lähisuhteid. Nende suhete puudumisel ei ole võimalik väljendada oma hirme ega hoida enesehinnangut. Olla kellelegi vajalik on aga enesehinnangu jaoks oluline.

Sotsiaalne ebastabiilsus on ühiskonnas siis, kui toimuvad kiired muutused majanduses ja poliitikas. Ühiskonna juhitavuse illusiooni kadumisega muutub raskeks ennustada oma elutee edukust. Ta asendub hirmudega ebaõnnestumise ees.

Totalitaarne ühiskond ei loogi inimesele ettekujutust, et nad võivad mõjutada sündmusi ühiskonnas. See aga viitab fataalsele seletusviisile ja õpitud abitusele. Ja kuna selline ühiskond kanoniseerib oma juhte, siis loodetakse oma probleemidele lahendusi leida mitte ise, vaid juhtide geniaalsel kaasabil.

Nagu on kerge veenduda, keerleb kõik hinnangute ümber. Nii sotsiaalsed kui ka isiksuslikud haavatavuse tegurid saame taandada otsustustele ja hinnangutele, mida inimene annab iseenda ja sotsiaalsete sündmuste kohta. Siin peitubki võimalus vähendada haavatavust - tuleb muuta oma hinnanguid. Ja eelkõige enesehinnangut."

Baasi elik raamistiku inimese enesehinnangule annavad suhted esimeste eluaastate kestel vanematega - ema ja isaga. Siis pole veel tegu mitte niivõrd enese võrdlemisega teistega, kuivõrd enesele äratundmise loomisega - "Kes ma olen, millised on minu oskused, anded? Milline ma olen - kas soovitud, vajatud, armastatud või vastupidi?". Suhete põhjal vanematega, mõjutatuna vanemate käitumisest, hoiakutest ja tunnetest, mida lapsele väljendatakse, hakkab lapsel ajapikku tekkima ka mingisugune suhe enese isikusse. Loomulikult ei oska pisipõnn või ka 6-7 aastane veel selgelt sõnadesse panna, kui madal või kõrge enesehinnang tal on või kui austusväärne inimene ta on või ei ole. Selles mõttes enese selgem teadvustamine leiab aset siis, kui isiksus on juba teatud vaimse küpsuse saavutanud - teada-tuntud tõsiasi on, et eriline tundemöll ja lõpmatud arutelud iseenese üle algavad intensiivselt enamasti puberteedieas. See aga ei tähenda veel, et nooremaealiste elu on üks stabiilne kulgemine ja lihtsalt muretu väikelapse olemine ilma ennast ja eluolu teadvustamata. Neid juhtumeid polegi nii vähe, kus 5-,7-,10-aastased lapsed on otsinud raskustest väljapääsu enesetapu kaudu.

Lapsevanemate panusest lapse enesehinnangu kujunemises. Vanematepoolse käitumise, suhtumise põhjal arenevad lapsel teatud sisemised ettekujutused, mudelid selle kohta, mida võib oodata suhetest, inimestest, maailmast ning mida arvata iseenesest. Laias laastus võiks eristada nelja vanemlikku stiili ning vastavalt ka mõjusid, alljärgnevalt lühiülevaade neist.

1. Kui vanemad väljendavad lapse suhtes hoolivust, armastust, tähelepanelikkust ning jätavad lapsele ka iseseisvat otsustamisruumi, kujuneb sellest lapsest suure tõenäosusega tasakaalus hingeeluga, normaalse enesehinnanguga persoon.

2. Mõnes peres võib lapse ja vanemate suhteid iseloomustada suur emotsionaalne, hingeline lähedus ning vanema-armastust väljendab n.ö. vabakasvatus, kõikelubavus, vähene kontroll ja piiride puudumine. Selline kasvatusstiil paneb küll aluse lapse suhteliselt kõrgele enesehinnangule, mis aga edaspidises elus võib osutuda veidi ebaadekvaatseks, sest enamasti maailm ei ole tingimusteta armastav ja kõikelubav nii nagu lapsevanemad seda võivad olla.

3. Kolmas võimalik perekeskkond on järgmine: lapse ja vanemate suhteid ei saa emotsionaalses plaanis eriti lähedasteks hinnata, puudub vastastikune mõistmine ja soojus; teisalt aga juhivad vanemad oma lapse elurada ning valikuid kindlakäeliselt. Vanemad kontrollivad mida, kuna, kellega, miks laps teeb, mida ta tunneb ja mõtleb ning siis otsustavad lapse eest keeldude-käskude-lubamiste näol, mis on lapsele hea või halb. Selline vähese armastusega autoritaarne kasvatusstiil kultiveerib suure tõenäosusega madalat enesehinnangut ja initsiatiivitust. Tõeliselt valusalt võib selline kasvatusstiil oma mõjusid eksponeerida alles kunagise lapse iseseisvaks saamise perioodil. Ühiskond, ja eriti läänelik turumajanduslik ühiskond eeldab ju, et inimene oleks iseseisev, initsiatiivikas, julge, loov. Sellistes tingimustes võib isikul, kelle lapsepõlv seisnes turvalises mitteotsustamises ning mitmesugustele keeldudele allumises, osutuda väga raskeks iseseisvalt toime tulla.

4. Eristada saab ka neljandat vanemlikku stiili, millel on lapse edaspidisele elule ja enesehinnangule omad mõjud. On peresid, millede ainsaks pere-tunnuseks on kooseksisteerimine, ei enamat - laps on sisuliselt hüljatu-staatuses. Vanematepoolsetes käitumistes ja suhtumistes lapsesse puudub hoolitsus, armastus, toetamine, mõistmine, huvi ja kontroll lapse isiku ning tema tegemiste vastu. Varajane baasiliste lähisuhete puudumine hakkab selle lapse edaspidises elus suure tõenäosusega tekitama mitmesuguseid probleeme suhtlemises, kohanemises, enese negatiivsete emotsioonidega toimetulemises.

Kokkuvõtteks - esimesed eluaastad ja suhted vanematega panevad aluse, visandavad raamid lapse mina-pildile, enesehinnangule. See, mis elu alguses on seotud konkreetsete isikute ja suhetega - ema ja isaga - omandab aja jooksul, isiksuse arenedes üha abstraktsemad jooned. See tähendab, et elusündmustele lähenetakse juba teatud isiklikust kogemustepagasist lähtudes. Edasise käitumisstrateegia valikul mängib ühe olulise tegurina rolli juba see, milline on inimese enesehinnang.

Inimese usk neisse arvamustesse enese kohta ja vaimusilmas võimalike olukordade (nt. armsam jätab maha, suure hulga inimeste ees lolliks jäämine) läbielamised viivad tegevusetuseni, tasakesi kannatamiseni ja püüuni kuidagi mitmesuguste nõudmistega kohaneda.

Kõrge enesehinnang annab inimesele julgust iseolemiseks, tegutsemiseks ning jõudu raskete või ebameeldivate olukordadega toimetulemiseks.

Eelpool on käsitletud kõrget ja madalat enesehinnangut ning ühe või teisega kaasnevaid pahesid-hüvesid. Kui nüüd mõni lugeja jõudis selle peale juba kurvaks muutuda, et madala enesehinnanguga käiks nagu kaasas kõikvõimalik halb, kõrge enesehinnanguga aga vastupidiselt kõik, mis ilus, hea ja rõõmus, siis nii must-valge elu nüüd ka ei ole. Kõrge enesehinnang ei ole vihmavari, mis kaitseks inimest kogu elu kõige halva eest. Kõrge enesehinnang lihtsalt on selle inimese ressursiks, sest enese väärtustamine ning austamine aitab iseenesele ja ümbritsevatele raskel hetkel toeks olla. Siinkohal tuleb ära märkida, et liig-kõrge enesehinnang võib inimese ning tema lähedaste jaoks muutuda pigem probleemiks kui heaks omaduseks. Ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga inimese jaoks kipuvad teised inimesed olema kui vahendid saamaks veelgi kindlust enese väärt olemuses. Viga on selles, et enamasti ei jagu eneseimetlejal hoolivust ja mõistmist kaasinimeste tarvis - ühepoolsed suhted aga ei kesta kuigi kaua, sest keegi ei taha olla ärakasutatav.

Fakt on see, et tuleb tegutsema hakata. Vaid mõtete veeretamisest iseenese üle nii ja naa ei piisa. Ehkki aimata võib, et mingid raamid enesehinnangule on pärit lapsepõlvest, ei ole mõtet kinni jääda lapsepõlve analüüsimise ja vanemate süüdistamise juurde - enesehinnang on uute positiivsete kogemuste ja käitumis- ning mõtlemisviiside omandamise abil muudetav.

Kus ja kuidas omandada uusi käitumis- ning mõtlemisviise? Algatuseks, kui on olemas mõni usaldusväärne inimene, siis turvalist tuge uuteks ettevõtmisteks suudab ta kindlasti anda. Kui mingil põhjusel ei saa või ei taha oma mureküsimusi arutada tuttavaga, siis on alati võimalus pöörduda psühholoogi poole individuaalnõustamise saamiseks, osaleda grupiteraapias või üritada eneseabikirjandusele toetudes oma minaga tegeleda. Plaanis on erinevaid psühhoteraapia koolkondi ja teraapiavorme psühholoogia koduleheküljel ka lähemalt tutvustada.

Kui inimene ei suuda iseendas midagi positiivset nimetada ja annab negatiivseid hinnanguid nii enda, mineviku kui tuleviku kohta, siis on mõtet pöörduda psühholoogi või psühhiaatri poole küsimaks, kas tegu võib olla depressiooniga, mis vajaks lisaks psühhoteraapiale ka medikamentoosset ravi. Kui kellelgi siin kohal tekkis lootus, et ravimeid manustades jääb üle vaid positiivset meeleolu oodata, siis päris nii see ei ole. Depressiooniravimid on mõeldud psühhoteraapia/nõustamise toime soodustamiseks. Depressiooni teemal tuleb "Psühholoogiaserveris" eraldi ka pikemalt juttu. Seetõttu ei puuduta depressiooniga seostuvat enesehinnangu langust pikemalt.

Neile, kellele tundub vastuvõetamatuna psühholoogi või tuttava poole pöördumine, võib soovitada järgmisi raamatuid:
Aleksander Pulver "Toimetulek iseendaga" (Tartu, 1991);
Anti Kidron "Oska olla enda psühholoog" ("Valgus", 1997).