Järgneva artikli üks variant ilmus ajakirjas "Pere ja Kodu".
Sellele on tulnud palju vastukaja. Lisame mõned lugejate küsimused,
millele autor on vastanud. Autor Helle Kaasik oli TÜ füüsikadoktorant.
 Ta oli naiste kaassõltuvuse eneseabigruppide projekti juht.

KAASSÕLTUVUS

KAASSÕLTUVUS

See on lapsepõlves oma tunnete kaitseks õpitud mõtlemis- ja käitumisviiside kogum, mida inimene ka täiskasvanuna ebateadlikult kasutab. Kuid käitumine, mis kaitseb vanematest sõltuvat last valusate tunnete eest, ei sobi täiskasvanute omavahelistesse lähisuhetesse. Probleemide lahendamise asemel saab see nende allikaks.

Kaassõltuvatel naistel on tavaliselt olnud raske lapsepõlv. Mõnikord on naise üks vanematest (või ka mõlemad) puudunud, olnud haige või alkohoolik. Vahel pole vanematel jätkunud oma lapse jaoks aega, kuna nad on olnud hõivatud omavaheliste tülide või tööga. Mõnikord on tütrele esitatud liiga kõrgeid nõudmisi. Ühine on selliste perede juures see, et lapsel puudub emotsionaalne kontakt vanematega ja turvatunne, ta ei julge oma tundeid väljendada ega tunne, et teda armastataks sellisena, nagu ta on. Last tunnustatakse siis, kui ta vastab vanemate ootustele. Ta õpib, et ebaõnnestumised ja halvad tunded on häbiväärsed ja neid tuleb varjata. Lapsel kujuneb madal enesehinnang ja ta tunneb end sõltuvana vanemate tujudest. Ta saab aru, et vanemate hea suhtumine tuleb ära teenida. Selline mõtteviis ja vastav käitumine kaitsevad last, võimaldavad tal hoiduda valust.

Vaatleme kaassõltuvust ja sellest tervenemist ühe 29-aastase eestlasest naise näitel.

...Isa oli mul alkohoolik, vanemad lahutasid enne, kui ma kooli läksin. Emal oli väikeste lastega raske. See tegi ta laste suhtes nõudlikuks, tuli sõna kuulata. Nüüd ma saan temast aru, aga siis ma lihtsalt kartsin teda. Ma ei mäleta, et ma oleks süles olnud, eks ma titena kindlasti olin ka, aga siis tulid väiksemad peale.

...Siis jäi ema haigeks ja oli perioodiliselt haiglas, ikka paar kuud aastas. Mul tuli kodused tööd teha, väiksemad aitasid muidugi ka ja isa ka vahel.

Laps kasvab suureks ega sõltu enam oma vanematest. Kuid madal enesehinnang ja püüd armastust ära teenida saadavad teda ka täiskasvanuna. Ta ei usu, et ta ise on armastust väärt. Kuid ta loodab, et ta suudab panna teise inimese teda armastama või vähemalt talle hea olema, kui ta selleks piisavalt vaeva näeb.

Sageli valib selline naine endale abitu, sõltuva partneri. Ta loodab, et teised sellist ei taha, partner aga vajab teda, sest ei saa ilma temata elamisega hakkama. Ta leiab kellegi, kes vajab tema abi: joodiku või päti, kurjategija või hädavarese...

16-aastasena armusin äkki ühte ilusasse noormehesse kõrvuni ära ja määrisin end talle kaela. Tema laskis sellel rahuga sündida. Ta laskis üldse kõigel sündida, mille vastu ta emal midagi polnud. Kui talle vahel midagi ei meeldinud, leidis ta ema kohe süüdlase üles.

Mehega elades hoolitseb selline naine ennastsalgavalt mehe eest ja unustab oma vajadused. Ta lubab mehel end mõnitada ja isegi lüüa. Ta võtab enda kanda kogu vastutuse ühise elu eest ja püüab kõiges mehe meele järgi olla. Kui suhetes tekivad probleemid, siis järeldab ta sellest, et ta pole küllalt hea ja peab veel rohkem vaeva nägema, et seda tasa teha. Naise enda vajadus armastatud olemise ja kindlustunde järgi on rahuldamata ja ta ise ei arvagi, et tal mingeid vajadusi on. See tekitab valu, hirmu ja ärakasutatuse tunnet. Naine tunneb, et partner ei hooli temast. Ta järeldab sellest, et tema ise pole tõepoolest hoolimist väärt: "Kui isegi selline mees mind ei taha..." Vahel saab naisel üksi rabelemisest mõõt täis, siis süüdistab ta partnerit ja pärast kahetseb seda. Mehe käitumine ei parane ja naise enesehinnang langeb veelgi.

Varsti ei õnnestunud mul enam kuidagi mehe ja ämma meele järgi olla. Mees ei tahtnud, et ma oma välimuse eest hoolitseksin või oma arvamusi avaldaksin. Ma käisingi siis sorakil juustega, otsisin voodi alt mehe sokke ja hääletasin valimistel nii, nagu ämm õigeks pidas. Aga ikka ei olnud ma küllalt tubli, et pääseda kodustest kohtumõistmistest, kus mina olin kurjategijaks, mees kannatanuks ja ämm kohtunikuks. Küll polnud kodu puhas või olid minu vähesed tuttavad halvad... Ma lasin endale igasuguseid jäledusi öelda. Uskusingi, et ma olen halb ja saamatu, kannatasin ja kartsin, et mees mu lastega maha jätab. Kogu minu aeg ja jõud kulus koduste tööde peale, lubasin endale väga vähe, kuid ikka olin ma süüdi ja võlgu.

Tegelikult ei saa armastust ära teenida. Inimene armastab teist inimest tema meeldivuse, mitte kasulikkuse pärast. Orja ei armastata. Kui naine suhetes pidevalt "peale maksab", siis jääb mees ruttu uskuma, et see peabki nii olema. Inimestel on üldse hämmastav võime uskuda seda, mida nad tahavad uskuda. On loomulik ära kasutada inimest, kes seda võimaldab ja lausa peale surub. Naine näeb vaeva, "päästes" meest tema vastutustundetu käitumise tagajärgedest. Need võiksid muidu ju sundida meest ennast muutma ja viia selleni, et mees ei ole enam naisest sõltuv, ei vaja tema abi. Naine meelsamini muidugi ei koristaks purjus mehe okset ega valetaks mehe töökaaslastele, kuid ta tunneb end selleks sunnituna. Ta arvab, et tal tuleb seda teha (ja näidata mehele, et ta teeb seda heameelega), muidu jätab mees ta maha või ei armasta teda enam. Naine sõltub sellest vajalikkuse tundest niisamuti kui mees alkoholist. Ta arvab, et mees ei tahaks temaga koos olla, kui ta poleks mehele hädavajalik. Selline naine saab teiste abistajaks kõigis oma suhetes ja sageli omandab isegi vastava elukutse. Olla vajalik on kaassõltuva naise meelest ainuke viis olla õnnelik, niisamuti nagu alkoholist sõltuva mehe meelest ainus õnn on olla purjus.

Sõltuvale mehele tundub kasulik naise sundkäitumine (orjamine ja alandlikkus), sest see võimaldab tal mitte vastutada oma käitumise eest. Sõltuvale naisele tundub kasulik mehe sundkäitumine (näiteks joomine), sest see võimaldab tal tunda end vajalikuna. Mees ja naine toetavad niiviisi vastastikku teineteise sundkäitumist ja takistavad teineteisel sellest terveneda. Ise pole nad sellest teadlikud: mees ütleb, et ta ei jooks, kui tal oleks parem naine ja naine usub, et elu saaks korda, kui mees ainult joomise lõpetaks. Kumbki ei võta vastutust oma käitumise eest endale, vaid süüdistab selles teist. (Küll võtab naine endale vastutuse mehe käitumise eest, mida ta muuta ei saa.)

Sellises suhtes pole mees alati sõltuv just alkoholist, ta võib olla töönarkomaan, spordihaige, mängur, liiderdaja... Psühholoogilise reaalsuse kohalt on oluline, et ta pole võimeline hingeliseks läheduseks ja põgeneb selle eest (ja selle aseainet otsima) mingisse sundkäitumisse. See sundkäitumine neelab kogu tema aja ja energia, naise jaoks seda üle ei jää. Mees on kindel, et naine kuulub talle ja teenib teda surmani. Seega ei näe ta mingit mõtet naisele hea olla ega tema jaoks midagi teha - eriti kui naine ise kinnitab, et ta midagi ei vaja. Sellise suhtumise on naine ise oma orjaliku käitumisega põhjustanud, ise hoopis vastupidist ette kujutades: kui ma mehele küllalt hea olen, talle palju head teen ja temalt midagi ei nõua, siis on ta mulle tänulik, armastab mind ja on minuga hea. Sellest, et mees ei ole temaga hea, järeldab naine, et ta pole veel küllalt head teinud ja püüab veel enam.

...arvasin, et minusuguse jaoks on see olukord liigagi hea, kuna mul on mees ja terved lapsed. "Paljud paremad inimesed on palju halvemas olukorras." Ma uskusin, et ma polegi paremat väärt ja kartsin kogu aeg veel halvemat. Olin tegelikult õnnetu ja sain peaaegu iga päev nutta.

Tegelikult kardab sellistes suhetes ka naine emotsionaalset lähedust, tõelist vastastikust avatust. Ta on kardab, et ta pole armastust väärt. Kui mees teda hästi tundma saaks, siis saaks ka mees sellest aru ja jätaks ta maha. Seepärast veetlevadki kaassõltuvusele kalduvat naist sellised mehed, kellel pole nende jaoks aega ega huvi. Normaalsed, vastutustundelised mehed tunduvad sellisele naisele igavatena. Naine on lapsepõlves harjunud pideva pingega suhetes ega oska ilma selleta olla.

Tegelikult ei saa keegi muuta teise inimese käitumist, küll aga iseenda oma. Noor terve inimene pole tänapäeval kellestki nii sõltuv, et ta ilma temata elamisega hakkama ei saa. Kui inimene ei tunne, et ta ise saab ja tahab oma elu muuta, ei saa ka keegi teine tema elu parandada. See kehtib nii mehe kui naise kohta sellistes suhetes. Keegi ei saa muuta teise inimese käitumist, küll aga iseenda oma. Selleks pole aga kunagi liiga hilja.

...See elu mehe vanematega kestis seitse aastat, enne kui mulle kohale jõudis, et mul pole mingit lootust nende heakskiitu ära teenida. Tegin enda jaoks hulga "avastusi", mis enamiku inimeste jaoks on iseenesestmõistetavad. Hakkasin mõtlema nii, et mu elu on suures osas minu enda teha, mitte nii, et "ma olen pahade inimeste abitu ohver". Lugesin raamatuid, mõtlesin tuttavate elude üle. Nägin, et minusuguseid on palju ja ma olen aastaid teinud samu tüüpilisi vigu ise uskudes, et olen niiviisi eriti hea või eriti kaval.

Hakkasin siis tasapisi oma õiguste eest seisma ja imestasin, et midagi hirmsat ei juhtunudki. Mul oli niipalju aru peas, et oma enesekehtestamisega mitte liiale minna. Varsti ma tundsin, et mul on jälle mingi oma elu, et ma olen inimene. Seni olin end tundnud vana kodumasinana, mida veel pole parema vastu vahetatud. Jõudu tekkis juurde ja minuga hakati arvestama. Mul on nüüd parematki teha, kui mehe tähelepanu oodata, seega häirivad tema teod ja tegematajätmised mind palju vähem kui enne.Mul on oma kodu ja oma raha. Ma teen tööd. Ma saan targemaks: õpin oma vajadusi ära tundma ja väljendama. Ma õpin võtma endale vastutust oma tegude eest ja jätma teistele nende vastutuse nende tegude eest. See targemakssaamine ei jõua kunagi lõpule, aga see toimub ja annab reaalseid tulemusi.

Kaassõltuvuse all kannatajal on raske endale teadvustada, et ta midagi valesti teeb. Ta ei tunne, et tema elu sõltuks temast endast ja ta eitab oma rahuldamata vajadusi. Endasarnaste olemasolu teadvustamine ja vastastikune toetus võib tal aidata oma käitumisvigadest aru saada ja nende tegemine lõpetada. Selle juures võib saada abi individuaal- või grupiteraapiast ja vastastikuse abi gruppidest.