Kriisid on lahutamatu osa inimelust. Tervet elu võib vaadeldagi psüühiliste kriiside jadana. Samas ei soovi keegi meist kriisi sattuda, kuna see toob kaasa kannatusi ja muret. Mõnikord võivad need kannatused olla niivõrd rasked, et ainsaks lahenduseks võib tunduda olevat suitsiid või põgenemine haigusesse. Kriis on nagu hargnev rada, kus on võimalik valida tervise ja haiguse vahel.

Kriisid on muut(u)mist nõudvad, liikumapanevad jõud. Kriiside läbi on võimalik kasvada ja areneda. Muutused võivad olla välised, (praktilised, käitumuslikud) või sisemised (väärtushinnangud).

Inimene tegelikult ei soovi muutuda, ta püüab viimse võimaluseni säilitada oma status quo'd, hoida kinni vanust, harjumuspärasist uskumusist ja kombeist - need loovad turvalisuse ja järjepidevuse tunde.

"Matk" uue suunas eeldab vanast eemaldumist. Seetõttu saadab muutusi ebakindluse vari. Vanast loobumine toob esile rea sageli raskeid, "keelatud", tõrjutud tundeid, millede läbielamine aitab tegelikult siirduda kohtumisele uuega. Teadmatus võib tunduda nii hirmutav, et nii mõnigi peatub teel või põgeneb, kuigi see on kannatuste allikaks. Vanast kinnihoidmine ja toe otsimine teeb inimese pimedaks lähiümbruses peituvate võimaluste ja kõige uue osas.

Ometigi sunnivad kriisid viimaks, kui vana toimetulekuviis on muutunud võimatuks või liialt vaevaliseks, inimest minema vastu muutustele, millelegi uuele.

Kriis äratab tugevaid tundeid ja uusi mõtteid, mis võivad kummutada senised uskumused. Inimene võib muutuda akuutse kriisi järel äkki, või vähehaaval, kui kriis järgneb kriisile.

Kriisid on oluliseks osaks inimese eluloos, mis võivad olla kaasaaitajaks elumõtte otsinguil.

Sõna "kriis" tuleb kreeka keelest, milles "krisis" tähendab algusest eemaldumist.

Kriis tähendab muutumist ja liikumist. See sisaldab ka ajalisi piire - kriisil on oma kindel algus ja lõpp.

Sõna "kriis" kasutatakse laialdaselt, kirjeldamaks väga erinevaid olukordi: ökoloogiline kriis; riikide ja rahvuste vaheline kriis; majanduskriis; töökriis; perekriis jt.

Kriisipsühholoogias on samuti mitmeid teooriaid, nt.:

Rootsi psühhiaater Johan Cullberg on määratlenud psüühilist kriisi järgmiselt: Inimene on jõudnud olukorda (või elujärku), kus varasemad kogemused, toimetulekuviisid ja õpitud reaktsioonid ei aita mõista akuutset olukorda ja seda psüühiliselt valitseda.

Rootsi sotsiaaltöötajad Lis Hillgaard, Lis Keiser ja Lise Ravn on määratlenud kriisi eeldusi järgnevalt: väline sündmus, mis on seotud otsese kaotusega või ähvardusega millegi olulise ja inimese jaoks väärtusliku kaotusele vastuolulised tunded põhjustavad "tunnete möllu", mida ei suudeta valitseda tavalised probleemidega toimetuleku viisid ei tööta, mis tekitab segadust

Et kriisist aru saada, on oluline teada, mis on põhjustanud kriisi vallandumise. Mõtle järgnevat lugedes, millised on sinu elu sõlmed ja hargnemised.

Eristatakse arengu- ja situatsiooni (traumaatilisi) kriise, kursuse raames keskenduksime just viimastele.

1. Arengukriisid

Arengukriisid on normaalsed eluosad, edukas arenguülesannete täitmine nõuab energiat, aga ka lähedaste toetust ja hoolitsust. Ärevust on rohkem üleminekuperioodides: muutused rollides, funktsioonides enese ja maailma suhtes. Arengukriisideks on võimalik teha ettevalmistusi.

Erik H. Erikson on jaganud inimese elutsükli 8 astmeks imikueast vanurieani ning kirjeldanud igale arengufaasile omaseid erilisi kriisisituatsioone. Neid esitades on ta rõhutanud, et igas taolises kriisis peab negatiivse ja positiivse vahel toimuv võitlus lõppema edukalt, et liikuda edasi järgmisse staadiumi. Kuid ükski võit ei tarvitse olla lõplik või alatiseks võidetud.

Kõik elukaare üleminekuetapid puudutavad meid, mõnel võib vallanduda tugev kriis, mõned läbivad neid märkamatult.

Samuti võib arengukriisi vallandajaks olla ülemäärane väsimus, läbipõlemine.

Ka pereelu või paarisuhte arengus on kriitilisi üleminekuperioode, mis esitavad meile väljakutseid (iseseisvumine, võimumängud, lapse sünd, keskealise pere "tühja pesa" sündroom), millega paratamatult kaasneb suurem või väiksem stress.

Pere- või paarisuhte kriisi puhul on sageli raske eristada, kas on tegu ühe inimese arengukriisiga või pere- (paari-) suhte üleminekuetapiga. Ühe liikme individuaalne kriis võib kahtlemata vallandada (mõjutada) ka suhtekriisi.

2. Traumaatilised kriisid.

Traumaatilistest kriisidest ei oma kõik inimesed kogemusi, need ei kuulu tingimatult inimese loomulikku elukaarde. Põhimõtteliselt pole võimalik traumaatiliseks kriisiks ette valmistada.

Traumaatiline kriis on põhjustatud äkilisest, ootamatust ja ebatavaliselt tugevast sündmusest, mis võiks põhjustada märgatavaid kannatusi ükskõik kellele.

Trauma on igasugune kogemus, mis kujutab ohtu inimese tervisele ja heaolule. Trauma viitab inimese ellujäämise põhireeglite rikkumisele:

Neid reegleid rikuvad sageli mitmed sündmused, mis viitavad sellele, et maailm on kontrollitamatu ja ennustamatu (nt. raske haigus, puue, füüsiline või seksuaalne vägivald, sotsiaalne alandamine, töö/teenistuse kaotus, lahutus ja lahusolek, raske kaotus, tegelik või võimalik õnnetusjuhtum jt.) (Brewin, Dalgleish, & Joseph, 1996).

Ajaliselt võib traumad jagada kahte tüüpi: ühekordne episood ja korduv trauma.

Ohvri mõiste kriisipsühholoogias on väga lai, sel puhul võime rääkida esmastest ja teisestest (või ka otsestest ja kaudsetest, kaaskannatajatest) ohvritest ja kannatanutest.

Esmased ohvrid on need, keda õnnetus otseselt puudutas (tavaliselt on neil ka kõige tugevamad psüühilised reaktsioonid), kellel võib olla tõsiseid füüsilisi vigastusi, kes napilt pääsesid surmast, kes kaotasid kedagi või midagi väga olulist.

Teisesed ohvrid on lähedased, pere, sõbrad, töökaaslased ja naabrid, keda kriis otseselt ei puudutanud, küll aga kaudselt. Lähedal või lähedase inimesega juhtunud õnnetused tekitavad põhjustavd samastumist ohvriga ja mõtteid: "See oleks võinud minuga juhtuda." jne. Sama käib ka õnnetuse juhuslike pealtnägijate kohta. Pealtnägijad võivad tunda süüd: "Ma ei suutnud teda päästa. Ma oleksin pidanud midagi teisiti tegema!"

Omaette ohvrite ringi moodustavad professionaalsed ja vabatahtlikud päästjad ning abistajad.

Ohvrite vastuvõtlikkuse tase on erinev, kuigi psüühilistes reaktsioonides on olulisis sarnasusi, need erinevad põhiliselt vaid tugevuse poolest.

Kuidas mõista seda, mis inimestega traumajärgselt toimub?

Kriisi kui protsessi võib kirjeldada astmetena. Kriisireaktsioon algab shokiga (erinev mõiste meditsiinis kasutusel olevast), millele järgneb reageerimine, siis toibumine ja uuestikohanemine.

1. Shokk

Shokireaktsioon on looduse üks viis kaitsta keha. Psüühiline shokk võib kesta, sõltuvalt õnnetusest, mõnest minutist paari päeva, harvem ka nädalani. Umbes 20%-l inimestest, kes on kogenud õnnetust, väljendub nii tugev shokireaktsioon, et see on kõigile nähtav. Umbes 60%-l inimestel väljenduvad märgid, mida märkab üksnes kogenud silm. Viimased 20% inimestest ei ole juhtunust olulisel määral puudutatud või kogevad kergekujulist stressireaktsiooni.

Loogiline mõtlemine ja informatsiooni saamine toimub kiiresti, tähelepanu on ahenenenud: kogu tähelepanu suundub juhtunuga seotud info vastuvõtmisele, "supermälu", ajataju muutumine

Kogu elu nähakse mõne hetke jooksul (kiirluubi efekt)

Teadvusse murravad sisse tugevad nägemis-, kuulmis- või lõhnaärritajad

Määratlematud tunded, mida ei ole võimalik väljendada ("Minuga on kõik korras")

Otsustusvõime puudumine

Muutunud aktiivsustase (ahistus ja apaatia või vastupidi üliaktiivsus, paaniline tegutsemine)

Eemaletõmbumine (äraolev ilme, tardunud pilk, ilmetu nägu, monotoonne hääl)

Agressioon (äkkviha või ebaadekvaatne naer)

2. Reaktsiooniaste

Kontakt tunnetega tekib aeglaselt. Peas keerleb:
" See on nii uskumatu! "
" See oli nagu unes! "
" Ma ei arvanud, et võiksin viga saada..."
" See ei saa olla tõsi! "
" Ei, ei..."

Hakatakse taipama, mis juhtus; mõistus tõrgub juhtunut vastu võtmast, võivad vallanduda kõikvõimalikud negatiivsed emotsioonid (ahistus, segadus, kurbus, hirm, süü, häbi, masendus,viha). Seda astet nim. ka kordamisastmeks, kuna juhtunust räägitakse üha uuesti ja uuesti, et seda mõista.

On palju vastuseta küsimusi:
" Mis juhtus? "
" Kuidas selline asi üldse võimalik on? "
" Miks just mina? "
" Miks ma pääsesin? "
" Miks ma viga sain? "
" Miks (nt. sõber, kõrvalistuja)surma sai? "
" Miks mina ellu jäin?"
" Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha?"

intensiivsed mälestused ja mälupildid, mis tekitavad süütunnet ja/või hirmu

juhtunust üha uuesti rääkimine:" Kui..., kui..., kui...!"

painajalikud unenäod ja/või unetus

kehalised reaktsioonid: värisemine, iiveldus, südamepekslemine, söögiisu muutused

madal ärrituslävi, pisiasjadki ehmatavad

iseenda ja/või teiste süüdistamine ("Kui ainult oleksin..."), viha, häbi

Inimene, kes juhtunule reageerib nii, et ta sellest teistele üha "pajatab" ja "jahvatab", omab paremaid eeldusi kriisiga toimetulekuks kui see, kes teistest eemaldub. Psühholoogias kasutatakse mõisteid fight või flight (võitlema ja põgenema, st. ohver kas võitleb ahistusega või põgeneb selle eest.) Põgenemine väljendub pidevas kalduvuses mõelda midagi muud (st. eitamine), alkoholi või narkootiliste ainete kuritarvitamises või teistest eemaldumises.

3.- 4. Läbitöötamis- ja uuestikohanemisaste

See tähendab võimet mõelda ja rääkida tulevikust. Suureneb huvi töö ja argielu vastu, taastub oma tunnete valitsemise võime. Kui see on kord õnnestunud, siis hakkab tervenemine toimuma juba iseenesest. Emotsionaalsed ja füüsilised häired hakkavad vähehaaval hääbuma ning inimene on võimeline mäletama minevikku ja suudab planeerida tulevikku.

Tugevad tunded ja nende väljendamine on normaalsed reaktsioonid ja aitavad saavutada taas tasakaalu!

Nii nagu kehalisest haigusest paranemine, nõuab ka psühhotraumast ülesaamine kannatlikkust ja aega, seda nii ohvrilt kui tema lähedastelt.

1. Inimene lahendab tulemuslikult probleemid ja läheb tagasi oma tavapärasesse eksistentsi, pöördub kriisielsesse seisundisse. Psühholoogilist kasvu ei pea toimuma.

2. Inimene mitte ainult ei lähe tagasi kriisieelsesse olekusse, vaid suudab kasvada läbi kriisikogemuse: elu põhiväärtused, uued ressursid probleemide lahendamiseks, lähedaste toetus jt.

3. Inimene vähendab talumatut pinget neurootilise või psühhootilise käitumise kaudu: muutub endassetõmbunuks, kahtlustavaks, teisi süüdistavaks, eitab jätkuvalt juhtunut; mõned vähendavad pinget alkoholi, narkootikumidega; lootusetus võib viia enesetapu(katse)ni. Tulemuseks võivad olla psüühilised ja psühhosomaatilised vaevused või häired.

Millest sõltub toibumine? Kuidas aidata ennast? Või kedagi lähedast?

Inimesel on psühholoogiline vajadus sobitada uus info olemasolevate kognitiivsete skeemidega, mida Horowitz (1986) nimetab lõpetamise tendentsiks (completion tendency). Traumaatilise sündmuse puhul on tegemist info liiasusega, mille tulemusena ei suudeta traumakogemust paigutada senistesse skeemidesse. Häiritud infotöötlusest annavad märku pealetükkivad mõtted ja kujutluspildid. Niisiis on traumajärgse stressihäire käsitluse kandvaks mõtteks see, et traumakogemusega seotud info peab sobituma olemasoleva info ja skeemidega, töötluse ebaõnnestumine viib patoloogilise PTSD reaktsioonini.

Janoff-Bulmani (1992) kognitiiv-hinnanguline teooria kohaselt purunevad trauma tagajärjel inimese senised põhilised arusaamad maailmast (nt. maailm on mõistusepärane paik, isiklik haavamatus, positiivne mina-pilt).