Järgnevalt intelligentsuse mõõtmise tagamaadest. Juttu tuleb intelligentsuse testidest,
samuti sellest, milliseid järeldusi on võimalik testitulemuste põhjal teha
ning antakse ka mõned soovitused testi täitmiseks.

Aune Valk (psühholoogiadoktor)

VAIMSETE VÕIMETE MÕÕTMINE

INTELLIGENTSUSTESTID

Suur tähelepanu intelligentsuse mõõtmisele on seletatav ka intelligentsuse uurimise ajalooga, mis psühholoogia jaoks algas selle sajandi alguses intelligentsuse testimisega. 1904. aastal palus Prantsuse valitsus tuntud psühholoogidel Alfred Binet'l ja Theophile Simon'il töötada välja mõõdupuu koolilaste vaimse taseme määramiseks ja seda eelkõige selleks, et eraldada rumalamad lapsed targematest ning parandada sellega õpetamise efektiivsust. See panigi aluse esimesele intelligentsustestile, mida algselt nimetati selle loojate järgi Binet-Simon'i intelligentsustestiks ning, mis hiljem (1916) sai testi inglise keelde adapteerinud Ameerika psühholoogi Lewis Termani koduülikooli järgi nime Stanford-Binet skaala. See skaala leidis laialdast kasutust ning on sama nimetuse all tuntud ka tänapäeval, viimati revideeriti seda 1985. aastal.

Testi loojate ülesandeks ei olnud uurida terviklikku nähtust, mida võiks kutsuda intelligentsuseks, vaid ennustada laste edasijõudmist koolis ja selleks see test kõlbas. Madalamad skoorid ennustasid halba edasijõudmist paremini, kui kõrged head.

Algselt mõõtis see test laste vaimset iga e. selle testiga sama tulemuse saanud laste keskmist vanust. Vaimne iga on küll väga hea kriteerium mõistmaks piltlikult lapse võimekust, sest on ilmselge, et 6-aastane laps, kelle vaimne iga on 8 on andekas ning tingimata on ta tublim sama vanast lapsest, kelle vaimne iga on 5, kuid see ei võimalda võrrelda erineva kronoloogilise vanusega lapsi. On raske öelda, kas 5 aastane laps, kelle vaimne iga on 7 aastat on võimekam 10 aastasest lapsest, kelle vaimne iga 13. Selle vea parandamiseks pakkus William Stern 1912. aastal välja IQ (intelligentsuse kvotsiendi) mõiste. IQ võtab arvesse nii indiviidi vaimset kui ka kronoloogilist vanust. See arvutatakse jagades vaimne iga kronoloogilise eaga ning komakohtade vältimiseks korrutatakse saadud arv sajaga (IQ = VI/KI * 100). Nii saavad inimesed, kelle vaimne iga võrdub kronoloogilise eaga IQ väärtuseks 100, mis igas vanusegrupis on ka keskmiseks tulemuseks.

IQ mõiste on kasutusel ka tänapäeval, ehkki seda arvutatakse nüüd teisiti. Kõigepealt uuritakse välja keskmine tulemus mingis normgrupis (näiteks samaealistel lastel) ja sellele omistatakse väärtus 100. Sama grupi teistele testipunktidele omistatakse IQ väärtused selle alusel, kui palju nad erinevad keskmisest. Keskväärtusest (IQ 100) ühe standardhälbe võrra erinevaid tulemusi loetakse keskmisteks tulemusteks. Standardhälbe väärtuseks on keskmine kõrvalekalle keskmisest ja see on arvutatud nii, et umbes 2/3 inimeste tulemused oleksid keskväärtusest vähem kui 1 standardhälbe võrra kõrgemad või madalamad. Standardhälve võib sõltuda konkreetsest normgrupist, kuid kokkuleppeliselt on see Stanford-Binet testi puhul 15, st., et 85-115 IQ punkti saanud inimeste intelligentsuse tase on keskmine.

Stanford-Binet testi täidetakse individuaalselt, ülesanded esitatakse lastele suuliselt, alustades tasemest, kus laps suudab õigesti vastata kõigile küsimustele. Kui saavutatakse vaimse ea tase, milles testitav ei suuda sooritada ühtki ülesannet on test läbi.

Individuaaltestide kasutamine on väga asjakohane väikeste laste puhul, kuid suurema hulga täiskasvanud inimeste testimiseks on see väga aja-, raha- ja energiamahukas ettevõtmine. Seetõttu võeti üsna peatselt pärast Stanford-Binet testi loomist kasutusele ka esimesed rühmatestid, mis võimaldasid üheaegselt testida suurt hulka inimesi. Esimene rühmatest töötati välja I Maailmasõja ajal USA sõjaväe tarvis, et valida lihtsõdurite hulgast välja need, keda on mõtet koolitada ohvitserideks ning allohvitserideks. 1920-tel võeti need testid ning nende testide versioonid laialdaselt kasutusel firmades ja valitsusasutustes teenistujate töölevõtmiseks ja kuni tänapäevani on see intelligentsustestide üks peamisi rakendusalasid.

Eestis praegu enim kasutusel olevad testid on Raveni progressiivsed maatriksid, mis koosnevad ainuüksi mitteverbaalsetest ülesannetest ning mida kasutatakse eelkõige koolides, ning Wonderlicki intelligentsustestide erinevad versioonid, mis sisaldavad nii verbaalseid kui mitteverbaalseid ülesandeid. Mõlemad nendest on rühmatestid.

TESTITULEMUSTE INTERPRETEERIMINE

Kuna intelligentsustestid ei ole mõeldud selleks, et teada saada, kuidas inimene sooritab selles konkreetses testis olevaid ülesandeid, vaid testitulemuse alusel püütakse hinnata inimese üldist arutlus- ja mõtlemisvõimet ning ennustada, kuidas ta võiks tulevikus toime tulla neid võimeid nõudvate ülesannetega, siis testi tulemust peab vaatama kui ennustust, millel on teatav tõenäosus osutuda õigeks. Just ennustusel tekkida võiva eksimuse, aga ka mõõtmisvigade tõttu ei võeta iga üksikut testitulemust lõplikuna, vaid arvestatakse välja need piirid, milles saadud tulemus võiks olla usaldusväärne. St. näiteks, et inimene, kes antud testimisel sai IQ tulemuseks 107, võib tulevikus sama suure tõenäosusega saada tulemuse nii 100 kui ka 114. Seetõttu ei saa ka väita, et inimene, kelle IQ on 100 oleks rumalam sellest, kelle IQ on 107, kuna nende tulemuste vaheline erinevus ei ole statistiliselt usaldusväärne ja mõnel hilisemal testimisel võivad need arvud osutuda hoopis vastupidisteks. Et erinevate inimeste tulemused oleksid siiski omavahel võrreldavad ja seda mitte ainult ükshaaval, grupeeritakse need rühmadesse ning teatud piiridesse (ühe standardhälbe vahele) langevad tulemused arvestatakse võrdseteks, e. erinevused selle grupi sees ei ole olulised. Nii saadud piire nimetatakse testi normideks.

KESKMISEST KÕRGEMAL JA MADALAMAL

See, millise tulemuse Te saate, sõltub sellest, milline grupp võetakse normide moodustamise aluseks e. millise grupiga teid võrreldakse. Kui normid moodustatakse suhteliselt võimekama ühiskonna osa, üliõpilaste, alusel (nagu paljudes psühholoogilistes uurimustes), siis teie tulemus on tõenäoliselt madalam kui oleks see võrdluses Eesti keskmisega.

85 - 115 punkti saanud inimeste tulemused loetakse keskmisteks;
116 - 130 IQ punkti saanud inimesed on kõrgete vaimsete võimetega ja
üle 130-punktise tulemusega inimesed aga vaimselt väga andekad.
70 - 84 punkti saanud inimestel on madalad vaimsed võimed,
alla normi e. alla 70 IQ punkti arvestatakse vaimset alaarengut, mis omakorda jaotub tinglikult neljaks rühmaks:
(1) IQ 55 - 69 kerge alaareng. Nende inimeste areng on aeglane, kuid nad tulevad ise toime, võivad töötada ja luua perekonna, umbes 90% kõigist alaarengu juhtudest kuuluvad sellesse rühma.
(2) IQ 40 - 54 mõõdukas alaareng. Puudujäägid ilmnevad varakult, keelelised ja motoorsed oskused on eakaaslastest maas, suudavad küll töötada lihtsatel kohtadel, kuid vajavad juhendamist kogu elu jooksul, umbes 6% alaarengu juhtudest.
(3) IQ 25 - 39 raske alaareng, selliseid inimesi on umbes 3% alaarengu juhtudest ning nad on võimetud ise toime tulema.
(4) IQ alla 25 sügav alaareng (1%). Nad ei suuda enda eest hoolitseda ja vajavad täielikku hooldust, motoorika kontroll on nõrk, keelelised võimed puuduvad.

Standardhälbe alusel moodustatud normid jagunevad nii, et umbes 68% keskmiste, 13% kõrgete ja 13% madalate vaimsete võimetega, e. umbes 94% inimestest on nn. normaalsed. 3% on väga andekaid, ja 3% vaimse alaarenguga.

Vaimse alaarengu põhjused on peamiselt geneetilist päritolu, kuid need võivad olla tingitud ka varastest ajukahjustustest, (nt. sünniaegne hapnikupuudus), halbadest keskkonnatingimustest (nt. alatoitlus 2-l esimesel eluaastal) või õnnetustest.

Vaimselt väga andekate kohta käibiv stereotüüpne arvamus, et nad on tavaelus saamatud, arglikud ning sotsiaalselt kohanematud ei pea paika. 1920-te aastate algul Lewis Termani poolt alustatud uuringud 1500 väga andeka lapsega (IQ üle 140), mida jätkati 60 aasta jooksul, näitavad vastupidist. Juba algul olid selle grupi liikmed füüsiliselt, akadeemiliselt ja sotsiaalselt võimekamad kui nende eakaaslased. Nad olid ka keskmisest tervemad, pikemad, raskemad ja tugevamad, mistõttu pole ime, et nad ka koolis paremini edasi jõudsid. Hilisemas elus said andekad võrreldes normgrupiga rohkem tunnustust, neil oli kõrgem sissetulek, ning nad andsid suurema panuse kunsti ja kirjandusse. Kui grupi liikmed olid 40 aastased, olid nad kirjutanud üle 90 raamatu, 375 näidendit ja novelli, 2000 artiklit ja registreerinud üle 200 patendi. Nad teatasid ka suuremast eluga rahulolust kui mitteandekad. Loomulikult ei kehtinud selline edu kõigi andekate grupi liikmete kohta.

MILLISEID JÄRELDUSI TEHA OMA TULEMUSEST?

Ütleksin, et mitte eriti tõsiseid nagu testidest ikka. Nagu juba öeldud on tegemist ennustamisega ning peaaegu paratamatud on ka juhuslikud vead. Madalaid tulemusi peaks uskuma vähem (ja selline lähenemine ei ole mõeldud mitte üksnes optimistidele), sest ebasoodsate asjaolude (magamata öö, väsitava nädala lõpp, tühi pastakas, kojuununenud prillid jne.) kokkulangemise korral võib ka keskmise intelligentsusega inimene saada nõrga tulemuse. Tugeva tulemuse eksikombel saamine on keerulisem, see on võimalik vaid juhul, kui testi ollakse enne näinud või istutakse väga andeka inimese kõrval ning ollakse piisavalt hea nägemisega, et naabri testist maha kirjutada.

SOOVITUSI TESTI TÄITMISEKS

On leitud, et testitäitmiskursustel käimine parandab intelligentsustesti tulemust umbes 15%, mis on just parasjagu nii palju, et tõsta oma madalat tulemust keskmisele või keskmist tugevale tasemele. Selline õpetus annab inimestele eelkõige enesekindlust ja julgust, sest näib ju tuttava ehkki raske probleemi lahendamine mitmeid kordi lihtsamana kui täiesti ootamatu olukorraga toimetulek. Kasulik võib olla juba ainuüksi teadmine, millistest ülesannetest test koosneb. Eestis enim kasutusel olevates Wonderlicki testides on kaheksat laadi ülesandeid:
(1) verbaalset mõistmist mõõdetakse nt. vanasõnade täpse tähenduse mõistmise ülesannetega,
(2) verbaalset loogikat loogikaülesannetega,
(3) leksikaalset võimekust sõnavara suuruse, nt. võõrsõnade tähenduse mõistmisega,
(4) numbrilist võimekust jadade lahendamisega,
(5) aritmeetilisi võimeid matemaatiliste tekstülesannetega,
(6) geomeetrilisi võimeid kujundite võrdlemisega,
(7) ruumilisi võimeid pinnalaotustest mõttes esemete moodustamisega ning
(8) tähelepanelikkust teksti- või numbriridade võrdlusega.

Eestis küll praegu testimiskursusi ei korraldata, aga kaugel see aegki. Seni aga, kui tulemusi sellisel viisil parandada ei saa, aitavad Teid ka järgmised nõuanded, mida järgides Te võidate just need olulised kaks või kolm punkti, mis eraldavad Teid Teie ihaldatud sisseastumiseksami edukast sooritamisest, heast töökohast või ka lihtsalt kõrgemast enesehinnangust.

Lugege täpselt iga ülesande sõnastust! Pange tähele, millistest ühikutes Teilt vastust oodatakse ja millist vastust üldse oodatakse. Näiteks, kas Teil tuleb leida jadasse sobimatu arv või arv, mis seda asendada võiks. Tähelepanelikkus on üks omadus, mida intelligentsustestid mõõdavad ja hooletusvigade tõttu läheb peaaegu igast testist mõni punkt maha, mis sõltuvalt ülesannete arvust võib moodustada 5-10% õigetest vastustest.

Arvestage oma aega! Kui mõni ülesanne on Teile liiga raske, siis jätke see vahele. Arvesse lähevad õiged vastused, mitte nende saamiseks nähtud vaev.

Kontrollige testi tulemuste kokkuvõtmise poliitikat! Küsige testi läbiviijalt, kas valed vastused arvestatakse miinuspunktideks või ei lähe nad üldse arvesse. Viimasel juhul vastake igale küsimusele midagi, eriti kui küsimused on valikvastustega, siis on Teil mingigi tõenäosus märki tabada, vastamata jätmise korral see shanss aga puudub.

Täitke vastustelehed korralikult! Kui vastus jääb ebaselgeks või on märgitud kaks vastust, siis Te punkti ei saa. Kui Te ka pole endas päris kindel, milline vastus on õige, valige siiski üks. Vastasel korral arvestatakse Teie segaselt kirjutatud P ja B vaheline täht sõnas "...aklazhaan" või 3 ja 8 vaheline number jadas "1, ..., 9, 27" lihtsalt valeks.

Lõpetuseks võiks öelda, et ehkki ekslikud, reaalse eduga vähe seotud ning palju kriitikat pälvinud on intelligentsustestid ühed enamkasutatavad psühholoogilised mõõtmisvahendid. Igaüks teab oma võimeid, kuid palju huvipakkuvam sellest näib olevat enda võrdlus teistega. Ikka pakub lohutust teadmine, et ehkki mina ei ole geenius, ei ole seda ka suur enamus inimkonnast.

KIRJANDUS

Gleitman, H. (1995). Psychology, W.W. Norton & Company, NY.

Feldman, R.S. (1997). Mõista psühholoogiat, Tartu.

Neisser, U., Boodoo, G., Bouchard, Jr, T. J., Wade Boykin, A., Brody, N., Ceci, S. J, Halpern, D. F., Loehlin, J. C., Perloff, R., Sternberg, R. J., Urbina, S. (1996) Intelligence: Knowns and Unknowns, American Psychologist 51, 77-101.