See on teine artikkel kolmeosalisest sarjast, mis valmistati ette
jututoas läbiviidud kursuse jaoks. Teised teemad on Psühhosomaatilised häired lastel ja
 Laste hirmud. Kursuse läbiviija oli lastearst ja lastepsühholoog Ruth Raielo

HÜPERKINEETILISED e. AKTIIVSUS- JA TÄHELEPANUHÄIRED LAPSEEAS

Ruth raielo

8-aastase poisi ema räägib: "Vastsündinueast peale on tal olnud probleeme unega. Ta magas lühikest aega korraga, oli kergesti erutuv, nuttis sageli nähtava põhjuseta. Areng on olnud eakohane, kuid praeguseni püsib voodimärgamine. Ta on olnud alati väga liikuv, püsimatu, hüplev ühelt tegevuselt teisele, impulsiivne, palju on olnud traumasid. Kuni kooliminekuni oli kodune laps. Seoses kooliminekuga on tekkinud probleeme juurde. Poiss on küll väga taibukas, kuid püsimatuse ja kiirustamise tõttu teeb palju vigu või jätab hoopis õppimata. Ta tahab hõivata õpetaja kogu tähelepanu, olla parim. Kui tal see ebaõnnestub, on ta väga pahur ja trotslik. Pingis niheleb, väänleb, käib klaasis ringi, räägib palju ja kõva häälega. Sekkub igale poole, satub eakaaslastega sageli konflikti, mistõttu tal pole sõpru. Mul on hea meel, et õpetaja nii mõistlik ja rahulik on, siiski tuleb mul sageli koolis käia. Õhtuti väsib ta kiiresti, on siis veelgi trotslikum, negativistlikum, ei kuuletu, meeleolu on väga kõikuv, sageli haletseb ennast ja ütleb, et teda keegi ei armasta. Vahel ma ei tea, mida teha või kuidas temaga käituda. Olen ka ise väsinud. Kas ma olen teda valesti kasvatanud või on tal mingi psüühiline haigus?" Ilmselt on see kirjeldus teatud variatsioonidega tuttav paljudele lapsevanematele ja pedagoogidele.

Diagnoos: Hüperkineetiline häire.

On veel mitmeid teisi nimetusi:
- hüperdünaamiline häire
- hüpermotoorne häire
- tähelepanu puudulikkuse häire
- üliaktiivse lapse sündroom
- hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega ( attention deficit hyperactivity disorder - ADHD)

Kellel häire esineb?

Erinevatel andmetel on esinemissagedus 5-7% kuni 10-15% algkooli lastest.
Poistel esineb häire 4 korda sagedamini kui tütarlastel.
Häire väljendub vanuses 1,5-15 eluaastat, eriti 5-10-aastastel.
Teatud isiksusejooned säiluvad erineval määral ka täiskasvanueas.

Millised on hüperkineetilise häire iseloomulikud tunnused?

1. Motoorne ja käitumuslik hüperaktiivsus
-s.t. laps ei suuda paigal istuda, lahkub sageli oma kohalt, jookseb ja ronib palju, ei oska vaikselt mängida, on alati tegevuses, räägib palju.

2. Halb tähelepanu maht, piiratud kontsentratsioonivõime

3. Tähelepanu kergesti kõrvalejuhitatavus, hajutatavus
- s.t. on lohakas, hooletu, ei lõpeta alustatud tegevust, näib, et ei kuule sageli, ei jälgi instruktsioone, on raskusi organiseerimisega, esineb vastumeelsus tegelda asjadega, mis vajavad püsivust, unustab, on hajameelne.

4. Õppimisraskused
- kusjuures intellekt on normis, üle keskmise või veidi alla keskmise.

5. Impulsiivne käitumine
- s.t. vastab küsimusele enne kui see on täielikult esitatud, ei suuda järjekorda oodata, katkestab teisi sageli, on kannatamatu, kärsitu, tegutseb enne kui mõtleb, ei suuda lõpetada alustatud tegevust.

6. Unehäired -
eriti iseloomulik on varane ärkamine, motoorne rahutus ka unes.

7. Halb frustratsioonitaluvus
- emotsionaalselt labiilne, ärrituv, reageerib vihapursetega.

8. Kohmakus
- avaldub riietumisel, kõndimisel, jooksmisel, samas on mõned lapsed väga osavad, vahel esineb hüperkineese ( tahtmatuid lisaliigutusi).

9. Kõnehäired on tavaliselt kerged - vähene sõnavara, sõnaleidmise raskused.

10. Sotsiaalne kohanematus
- raskused sõprussuhete kujunemisel, teistega mängimisel, reziimiga kohanemisel.
Mitte igal lapsel ei avaldu kõik eespool nimetatud jooned.

Uuringutega on leitud veel, et hüperkineetilise häirega lapsed on sagedamini:
- haiglaravil kehaliste kaebuste / häirete / haiguste tõttu;
- õnnetuste, traumade, vigastustega arsti poole pöördunud;
- käitumisprobleemidega;
- vasakukäelised (u. pooled);
- kalduvad ülekaalulisusele.

Millised on hüperkineetilise häire võimalikud tekkepõhjused?

Üks lähenemisi sellele on järgmine:

- Orgaanilised / neuroloogilised põhjused - tegurid (nt. hapnikupuudus, verevarustuse häired, läbipõetud haigused), mis toimivad lapsele looteeas või sünni ajal. Lapsel võib avalduda lisaks eelpool toodule ühe kehapoole kerge halvatus, jalgade spastilisus vm. neuroloogiline leid.

- Küpsuslik - konstitutsionaalne põhjus - s.o. pärilik eelsoodumus. Peres esineb sugulastel (eriti meesliinis) sarnast käitumist, mis ajaga paraneb. Neil lastel ei ole närvisüsteemi kahjustust ega emotsionaalseid probleeme, esineb vaid varasest lapseeast hüperaktiivsus.

- Emotsionaalne häire - esineb psühhosotsiaalne stress (kodus või koolis). Nende laste käitumine ja aktiivsus on muutlikud (nt. vaikne kodus ja üliaktiivne koolis või vastupidi). Vaatamata heale intellektile koolis läbikukkuv laps võib reaktsioonina hakata hälbivalt käituma. Mõned depressiivsed lapsed (eriti poisid) võivad enesessesulgumise asemel muutuda üliaktiivseks.
Seetõttu on vajalik nii neuroloogiline kui psühholoogiline uurimine (võimalikud emotsionaalsed häired ja probleemid, intellekt, vasaku-parema poole eristamine, mis hüperkineetilise häire puhul võib olla raske, arengu skriinimine koolieelikutel, käitumise jälgimine erinevates olukordades).

Kuidas üliaktiivse lapsega toime tulla?

Soovitusi vanematele:

1. Olulisim on: ole järjekindel.

2. Sea sisse rutiinid, kindel päevakava. Need lapsed saavad paremini hakkama, kui nende aeg on enam organiseeritud. Kindlate reeglite puhul on ka vähem põhjust trotsida ja protestida.

3. Ära muuda tegevusi äkki. On parem, kui lapsele eelnevalt öelda, et hakatakse tegema midagi erinevat, siis ta jõuab kohaneda ja idee omaks võtta.

4. Muusika võib soodustada lapse uinumist.

5. Julgusta last üksi mängima. Vali lapse arengutasemele vastavad mänguasjad. Liiga keeruline tekitab frustratsiooni, liiga lihtne ei säilita huvi. Omaette mängimine soodustab süvenemisvõime arengut.

6. Loo lapsele kindlustunnet, tasustades teda hästi tehtud asja eest. Samas ei tohiks vanem kõhelda last distsiplineerimast kui see on vajalik. Väga oluline on pereliikmete ühesugune arusaamine.

7. Väldi võistlusmänge teiste lastega. See on frustratsiooniallikas ja tekitab agressiivsust. Soodusta lapse tegevusi, kus ta võistleb iseendaga. Muuda lapse elukorraldust, et frustratsioonid oleksid minimaalsed.

Soovitusi pedagoogidele:

1. Oluline on teada hüperkineetilise häire olemasolust ja väljendustest, mitte segada seda ära kasvatamatusega.

2. Võimalda lühemad õppimisajad.

3. Vähenda lapse tähelepanu kõrvalejuhtimise, hajumise riske.

4. Anna võimalusi liikumiseks.

5. Oluline on tunni struktuur ja ülesehitus.

6. Vajadusel kasuta eripedagoogide abi.

Tähtis on veel teada, et kuigi üliaktiivsed lapsed on püsimatud ja rahutud, ei tohi neile anda rahustava toimega ravimeid. Häire sel puhul võib veelgi süveneda. Soovitav on pöörduda lasteneuroloogi, psühhiaatri või psühholoogi poole.

Kasutatud kirjandus:

1. Baumgaertel, A. Behavioral Problems in School Children. W.A.I.M.H. Conference on the Mental Health of Infants, Children & Parents. Riga, 1994.

2. Garbuzov, V. I. (1990). Närvilised lapsed. Moskva, "Meditsina".

3. Gillberg, I. C. (1987). Deficits in Attention, Motor Control and Perception. Uppsala.

4. Keltikangas - Järvinen, L. (1992). Agressiivne laps. Kuidas suunata lapse isiksuse arengut. Tallinn, "Koolibri".

5. Knorring, A.-L. Hüperkineetiline sündroom. Ettekanne konverentsil "Mis on koolilapsel muret". Viljandis 1997.

6. Mehilane, L., Liivamägi, J. (1988). Lapse psühhopatoloogia. Tartu Ülikool.

7. Wiener, H. L., Bresnan, M. J., Levitt, L. P. (1982). Pediatric Neurology for the House Officer. Baltimore / London.

8. Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10. Tartu Ülikool, 1995.

Tagasi artiklite loetelu lehele