See terviklikum vaimu (psyche) ja keha (soma) omavahelise suhte kontseptsioon on viinud uue distsipliini arengule, s.o. käitumismeditsiin, nimetatud ka tervisepsühholoogiaks, mis tegeleb muuhulgas ka sellega, kuidas saab inimene end ise või arst oma patsienti psühhosomaatiliste kaebuste puhul aidata.

Arstid on eelkõige õppinud inimest tundma kui bioloogilist olendit. Psühholoogide lähenemine inimesele on psühholoogiline, sotsioloogidel sotsioloogiline. Terviklik käsitlus - biopsühhosotsiaalne lähenemine inimesele on enam kui eelnimetatud üksikute komponentide summa.

Biopsühhosotsiaalne lähenemine (Naess, 1984)

Sageli võime kohata suhtumist: see on ainult psühhosomaatika, see pole midagi tõsist, sellest võib mööda vaadata. Niisugune käsitlus on tõest väga kaugel. Psühhosomaatiline kaebus või haigus on inimesele probleem, ka väikesele inimesele - lapsele ja tema perele, millele tuleb tõsist tähelepanu pöörata, sealjuures mitte väiksemat tähelepanu keha, sooma struktuuri ja funktsioneerimise uuringutele, vaid suuremat tähelepanu psüühika uurimisele ja ravile.

Kui me võtame näiteks laste korduvad kõhuvalud, millega lastearstid sageli kokku puutuvad, siis vaid 5-10% juhtudest on tegu mingi kehalise haigusega (nt. sooleparasiidid, kuseteede põletik vm.). Veel ligikaudu 10% kõhuvaludega lastest esineb see kaebus funktsioonihäire tõttu nagu näiteks ebaõigest toitumisest tingitud kõhukinnisuse puhul. Ülejäänud 80-85% juhtudest tekivad laste kõhuvalukaebused psühhogeensetel (psüühikast tingitud) põhjustel. Riskigruppi kuuluvad lapsed, kes on väga tundlikud ümbritseva suhtes, kellel esineb teravdatud tähelepanu oma sisemusest tulevatele signaalidele ja sageli ka madalam valulävi. Lapse hommikune kõhuvalu võib tähendada, et lapsel on raske kodust lahkuda, kuna ta kardab lahusolekut vanemast või et tal on koolis probleeme õpetajate või eakaaslastega.

Uurides psühhosomaatiliste haigete isiksusi, on leitud, et neid iseloomustab suurem passiivsus, teistest sõltuvus, vähesem eneseanalüüsi- ja eneseväljendusoskus, nad kalduvad haigusnähte ignoreerima. Kui nüüd vaadelda lapsi eelpool nimetatud isiksuseomaduste seisukohalt, siis neid ju iseloomustabki teistest sõltuvus, veel vähearenenud eneseväljendusvõime, mistõttu lapsed kalduvad kergemini emotsionaalset pinget ja stressi somatiseerima, s.o. kehaliselt väljendama (hakkab valutama pea või kõht, südames torgib, tekib iiveldus või kõhulahtisus). Kui ema on seejuures väga ärev, pöörab lapsele erilist tähelepanu siis, kui ta midagi kaebab, siis hakkab ka laps end identifitseerima haiguse kaudu. Küsimuse "kes ma olen?" asendab ta küsimusega "mis mul viga on?"

Psühhosomaatiste haigustega lapsed võivad kasvada üles peres, kus vanemad ise ei mõista ega oska sõnades väljendada oma tundeid. Seega on neil raske mõista oma lapse tundeid nii, et aidata lapsel aru saada oma sisemaailmast. Selle tõttu kannatab lapse võime kohaneda, oskus suhelda ja oma tundeid väljendada. See on üks viis, kuidas vanemad tahtmatult annavad oma panuse lapse haigestumisse.

Siit sai alguse elumuutuste uurimine. Oma kogemustest võin öelda, et paljudel psühhosomaatiliste kaebustega lastel on lähiminevikus olnud mitmeid kuhjunud elumuutusi: vanema kaotus lahutuse või surma läbi, elukoha muutus, lasteaeda või kooli minek, korduvad koolivahetused, klassikursuse kordamine. Vanemad on neist muutustest sageli ise nii hõivatud, et ei pööra lapsele vajalikku tähelepanu või ei pea nende mõju lapsele olu liseks. Tulemuseks võib olla lapse haigestumine.

Kui inimene teab, et tegemist on millegi ohtlikuga, reageerib ta hoopis tugevamalt kui vastupidist uskudes. Kõige ohtlikumana tajuvad inimesed enesehinnangut kõigutavaid ja lähisuhteid ohustavaid stiimuleid. Laste puhul on viimas tel eriti oluline tähendus, nt. lahutamiskartus lasteaeda panekul või haiglasse paigutamisel. See tekitab psühholoogilise stressi, mis võib väljenduda kehalise häirena. Lapsed õpivad teatud käitumisviisid juba varases lapseeas - lokaliseerivad ebamugavustunde pähe, kõhtu, südame piirkonda või mujale, jäljendades sageli oma vanemaid. See ei muutu oluliselt elu jooksul.

Vanematepoolsel kinnitusel on õppimisteooria seisukohalt oluline tähtsus. Näiteks, kui laps kurdab kõhuvalu, kaasneb sellega sageli vanemate tähelepanu ja hoolitsus, mida igapäevarutus ehk napib, võimalus ko ju jääda, tegelda meelistegevusega, mitte teha muul ajal nõutud majapidamistöid. Need nn. "kasud" mõistagi kinnitavad haigusnähu avaldumist. Sellise kinnitamisega soodustavad vanemad tahtmatult jällegi lapse psü ;hhosomaatilist haigestumist.

Õppimistehnikal põhinevad sellised olulised raviviisid psühhosomaatilises meditsiinis nagu biotagasiside, relaksatsioon ja autogeenne treening.

Ka selle mudeli all võib vaadelda juba eelnevalt käsitletud nähtust inimestevaheliste suhete aspektist. Osa lapsi ei oska väljendada oma psühholoogilisi vajadusi (vajadust armastuse, läheduse, turvatunde, tunnustuse j&au ml;rele). Haigusnähtudega võib kaasneda vanemate tähelepanu, hoolitsus, toetus, mille tulemusena haigusnähud (pea- või kõhuvalu jm.) kinnituvad. Lapse haigus ja sellega seostuv hoolitsus rahuldab samas ka vanemate s eni rahuldamata vajadusi, nt. võimaldab end tunda hea ema-isana, juhib ära tähelepanu abielukonfliktilt. Kas tuleb tuttav ette? Minule küll.

Psühhosomaatiline haigus mõjutab oluliselt pereelu. Sellesse võivad haaratud saada ka sõbrad ja sugulased. Sageli on eriline vastutus emal, mistõttu isa võib perest üha enam kaugeneda. Järjest vähem j ääb aega arutada pere teisi probleeme, vähe pööratakse tähelepanu teistele õdedele-vendadele.

Perekonnateooriast lähtuvalt põhjustab psühhosomaatilist häda mitte indiviid vaid vaid perekonna struktuur ja funktsioneerimine.

Seega psühhosomaatilisel perel on probleemid kahes valdkonnas: kohanemisel - s.o. peresüsteemi võimel muutuda. Hästi ei toimi ei liiga vähe kohanev ega ka liiga palju muutusi sisse laskev, kaootiline pere. Optimaalselt funktsioneerivas peres on tasakaal stabiilsuse ja muutumisvõime vahel, selge rollidejaotus (kes ikkagi on vanem ja kes laps) ja stressis kohanev käitumismudel. kokkukuuluvuses - s.o. tasakaalus läheduse ja distantsi, hoolitsuse ja autonoomia vahel. Nn. vabastatud peresüsteemis ei ole piisavalt seotust, hoolitsuse tase on madal, pereliikmed tunnevad end üksikuna. Teine äärmus on nn . sissemässitud pere, kus valitseb ülehoolitsus ja on vähe ruumi autonoomiaks. Normaalses peres on ka kokkukuuluvuses tasakaal, mis annab pereliikmetele vajaliku toetuse ja samas võimaldab sama vajalikku iseolemist.

Arvan, et on hea on kõike eelnevat teada, osata olukorda analüüsida, kuid mis saab edasi, kuidas leida lahendusi. Oluline on õpetada lapsi oma emotsioone ära tundma ja neid analüüsima ("mu pea valutab sellep&a uml;rast, et ma olen praegu ema peale solvunud ja vihane, et ta ei lubanud mul välja minna" või " mul on sees õõnes tunne ja süda kipub pahaks minema, kuna mul on hirm ees ootava eksami pärast"), samuti tundeid talu ma ja lubatud viisil välja elama.

Väljakujunenud psühhosomaatiliste häirete puhul enamasti ei ole lihtne teadmistele vaatamata ise midagi muuta. Abi võib saada psühhiaatrilt, psühholoogilt, psühhoterapeudilt. Mul on rõõm tõd eda, et seda võimalust kasutatakse üha enam.

Järgnevalt avaldan mõned saladused, mida abistaja teeb. Kõigepealt esitab ta endale küsimuse, milline on antud haigusnähu tähtsus selles peres, millist funktsiooni see täidab. Keha on midagi mõistnud, m&otild e;istus ja vaim ei ole aru saanud. Järgnevalt püüab ta kõigutada lapsevanema usku oma lapse kehalisse haigusesse, tugevatesse ravimitesse, samm-haaval näidata psühholoogiliste tegurite osa selles. Psühhosomaatilised kaebused on tekkinud pikkamööda, mistõttu ei tasu loota, et need kaoksid kohe, pärast esimest visiiti. See ei olegi ravi eesmärk. Ravi käigus õpib pere paremini hakkama saama, probleemi teisest vaatenurgast n&au ml;gema ja loodetavasti edaspidi ka muutusi tegema. Psühhosomaatilised kaebused lapsel kaovad selle käigus justkui iseenesest.

8-aastase, korduvate kõhuvalude tõttu haiglas uuringutel olnud poisi joonistus oma sõpradest, kelleks on ainult kaisuloomad Juta ja Rulli.

Poisi joonistus taimest, loomast, asjast ja inimesest, kes ta tahaks olla. Roos, okaskala, kullakamakas ja Rambo suudavad end vaenuliku maailma eest kaitsta.

Kasutatud kirjandus:

Aalto, K., Ormio, L. (1985). Potilaan luona. Sielunhoidollinen näkökulma hoitotyöhön. Vaasa Oy.

Alfven, G. (1993). Recurrent abdominal pain of non-organic origin in childhood. Stockholm, Karolinska Institute.

Foster, R. L., Hunsberger, M. M. & Anderson, J. J. (1989). Family-Centered Nursing Care of Children. W. B. Saundres Company.

Wolters, W. H. G.(1990). Children with Encopresis. Utrecht: Drukkerij Elinkwijk BV

Psühhogeensed ja psühhosomaatilised häired. Konverentsi teesid. Tartu, 1988.

Psühhosomaatilised häired. Tartu Ülikooli toimetised. Tartu, 1990.